Rebane on Eesti looduses üks kohanemisvõimelisemaid ja levinumaid kiskjaid, keda võib kohata nii sügavas laanes, rannaniitudel kui ka üha sagedamini linnapargis või koduaias. See punaka kasuka ja koheva sabaga loom on oma olemuselt oportunist, mis tähendab, et ta kasutab ära kõik keskkonna poolt pakutavad võimalused ellujäämiseks. Just see kohanemisvõime on toonud rebase inimesele lähemale kui kunagi varem. Kuigi paljude jaoks on rebase nägemine põnev looduselamus, tekitab tema ligidus sageli küsimusi turvalisuse osas: mida see metsloom tegelikult sööb ja kas ta kujutab ohtu meie lemmikloomadele või kodulindudele? Et mõista riske, tuleb esmalt tundma õppida rebase käitumist ja toitumisharjumusi.
Rebase loomulik toidulaud: mida süüakse metsas?
Bioloogiliselt kuulub rebane kiskjaliste seltsi, kuid oma toitumiselt on ta pigem kõigesööja ehk omnivoor. Tema menüü on äärmiselt mitmekesine ja sõltub suuresti aastaajast ning elupaigast. Rebase edukuse saladus peitubki selles, et ta ei ole toidu suhtes peps. Looduslikus keskkonnas moodustavad suurema osa tema toidust pisiimetajad.
Peamised toiduallikad looduses on:
- Pisiimetajad: Hiired, leethiired ja uruhiired moodustavad rebase toidust hinnanguliselt 50-70%. Rebase küttimisviis – iseloomulik hüpe lumme või rohtu – on spetsialiseerunud just nende väikeste loomade tabamiseks. See teeb rebasest põllumehele tegelikult kasuliku liitlase, kuna ta hoiab näriliste populatsiooni kontrolli all.
- Linnud ja munad: Maapinnal pesitsevad linnud (nt pardid, faasanid, püüliigid) on rebasele kerge saak. Kevadeti rüüstavad rebased aktiivselt linnupesi, süües nii mune kui ka linnupoegi.
- Selgrootud ja putukad: Üllataval kombel moodustavad suveperioodil suure osa rebase menüüst vihmaussid, mardikad ja muud putukad. See on valgurikas ja kergelt kättesaadav toit.
- Taimne toit: Hilissuvel ja sügisel söövad rebased suures koguses marju (mustikad, pohlad), puuvilju (õunad, pirnid metsistunud aedades) ja isegi teravilja.
- Raibed: Talvel, kui värsket saaki on raske tabada, ei põlga rebane ära ka surnud loomi. See teeb temast looduse sanitar.
Linnarebase dieet: miks nad tulevad asulatesse?
Viimastel aastakümnetel on termin “linnarebane” saanud tavapäraseks. Linnad ja asulad pakuvad rebasele midagi, mida metsast on raske leida – stabiilset ja kergelt kättesaadavat toitu aastaringselt. Inimasustuse lähedal muutub rebase menüü drastiliselt.
Linnas toitub rebane peamiselt inimtegevuse jääkidest. Kompostihunnikud, lahtised prügikastid ja maha visatud toidupakendid on justkui kaetud laud. Veelgi suurem probleem on aga teadlik või teadmatusest tulenev lisatoitmine. Paljud inimesed jätavad oma kassidele või koertele toitu terrassile või õue. Rebasele on kvaliteetne koera- või kassikrõbin äärmiselt ahvatlev, kuna see sisaldab kontsentreeritud energiat. Harjudes saama süüa inimese lähedalt, kaob rebase loomulik inimpelgus, mis ongi esimene samm konfliktide tekkimiseni.
Kas rebane on ohtlik kassidele?
Üks levinumaid hirme loomaomanike seas on see, et rebane murrab kasse. See teema vajab aga müütide kummutamist ja selgitamist. Üldreeglina väldivad rebane ja kass teineteist. Täiskasvanud, terve ja enesekindel kass on rebasele võrdväärne vastane. Rebane on ettevaatlik loom – ta teab, et kassi küünised ja hambad võivad tekitada vigastusi, mis võivad metsloomale hiljem (nt infektsiooni tõttu) saatuslikuks saada. Seetõttu valib rebane enamasti põgenemise või distantsi hoidmise.
Siiski on olukordi, kus rebane võib kassile ohtlikuks muutuda:
- Kassipojad ja noored kassid: Väikesed ja kogenematud kassipojad on rebase jaoks kerge saak, sarnaselt jänestele või lindudele.
- Vanad või haiged kassid: Kui kass on liiga vana, haige või vigastatud, et end kaitsta või põgeneda, võib ta langeda rebase ohvriks.
- Toitu kaitsev rebane: Kui kass ja rebane satuvad vastamisi toidukausi juures, võib tekkida konflikt. Tavaliselt taandub siiski rebane, kuid näljane loom võib olla agressiivsem.
Uuringud on näidanud, et linnarebaste maosisust leitakse kassi jäänuseid harva ja sageli on need pärit juba surnuna leitud loomadelt (näiteks auto alla jäänud kassid), keda rebane on söönud raipena.
Oht koertele ja haiguste levik
Rebane ei ründa endast suuremat koera peaaegu kunagi. Erandiks võib olla olukord, kus koer satub rebase uru lähedusse ajal, mil seal on kutsikad, ja emarebane asub oma järglasi kaitsma. Väiksemad koeratõud (nt chihuahuad või toy-terjerid) võivad teoreetiliselt olla ohustatud, kui nad on järelevalveta, kuid sellised rünnakud on äärmiselt haruldased.
Suurim oht, mida rebane koertele kujutab, ei ole mitte füüsiline rünnak, vaid haigused ja parasiidid. Rebased on mitmete ohtlike tõbede kandjad, mis võivad kanduda üle koduloomadele:
Kärntõbi (Sarcoptes scabiei)
See on ilmselt kõige levinum probleem. Kärntõbi on sügelislesta poolt põhjustatud nahahaigus. Kui koer puutub kokku haige rebasega või isegi kohaga, kus haige rebane on maganud või nühkinud, võivad lestad koerale üle kanduda. Tulemuseks on tugev sügelus, karvade väljalangemine ja nahapõletikud. Õnneks on kärntõbi tänapäeval veterinaarravimitega hästi ravitav, kuid ravi võib olla pikaajaline.
Paeluss (Echinococcus multilocularis)
Rebane on põistang-paelussi lõpp-peremees. Nakatunud rebase väljaheidetega võivad munad sattuda pinnasesse, marjadele või seentele ning sealt edasi koerale (või inimesele). Koerale ei pruugi see suuri vaevusi põhjustada, kuid inimesele on see parasiit eluohtlik, tekitades tsüste maksas ja kopsudes. Seetõttu on oluline koeri regulaarselt ussirohu abil puhastada, eriti kui nad liiguvad metsas.
Marutaud
Tänu ulatuslikule vaktsineerimisele (vaktsiinipalade külvamine metsadesse) on Eesti ametlikult marutaudivaba riik. Siiski ei saa ohtu kunagi täielikult välistada, eriti piirialadel. Marutaudis rebane kaotab inimpelguse, võib olla agressiivne ja ilastada. Igasugune kontakt kahtlaselt käituva metsloomaga on rangelt keelatud.
Kodulinnud ja küülikud: suurim riskigrupp
Kui kasside ja koerte puhul on rebase oht pigem kaudne, siis kanade, partide, hanede ja küülikute jaoks on rebane surmav vaenlane. Rebane on tuntud oma käitumise poolest, mida nimetatakse “liigseks tapmiseks” (surplus killing). Kui rebane pääseb kanalauda, ei piirdu ta sageli vaid ühe kana murdmisega nälja kustutamiseks.
Kiskjainstinkt sunnib teda ründama kõike, mis liigub ja häält teeb. Paanikas siplevad linnud vallandavad rebase ründeinstinkti ikka ja jälle, mille tulemusena võib hommikuks olla murtud terve kanakari, kuigi rebane ise jaksab ära viia vaid ühe linnu. Ülejäänud saak võidakse üritada matta või peita hilisemaks tarbimiseks, kuid sageli jäävad need lihtsalt maha.
Kuidas kaitsta koduloomi rebase rünnaku eest?
Rebase eemal hoidmine nõuab ennetavat tegevust ja hoolikat planeerimist. Lihtsalt koera olemasolu hoovis ei pruugi olla piisav, kuna rebased on kavalad ja õpivad koera liikumisgraafikut või keti ulatust tundma.
- Turvaline aedik: Kanala või küülikupuuri aed peab olema rebasekindel. Tavaline kanaaed ei pruugi aidata, sest rebane suudab sellest üle ronida või selle alt läbi kaevata. Aia alumine serv peaks olema kaevatud vähemalt 30–50 cm sügavusele maasse või painutatud L-kujuliselt väljapoole ja kaetud mullaga.
- Kvaliteetne võrk: Kasutage tugevat keevisvõrku, mitte peenikest “kanavõrku”, mida rebane suudab hammastega läbi närida.
- Öine kaitse: Kõik kodulinnud ja väikeloomad tuleb ööseks sulgeda kindlalt lukustatavasse siseruumi. Rebane on aktiivseim just hämaras ja öösel.
- Toiduallikate eemaldamine: Ärge jätke lemmikloomatoitu ööseks välja. Katke kompostihunnikud ja kasutage suletavaid prügikaste. Kui rebasel pole teie hoovist midagi süüa, kaotab ta huvi seal käimise vastu.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Miks rebased öösiti jubedalt karjuvad?
Rebaste häälitsused võivad olla väga mitmekesised ja kohati inimkõrvale hirmutavad. Nende “karjumine” või kime haukumine on eriti intensiivne jooksuajal (jaanuaris-veebruaris), kui nad otsivad partnereid ja märgistavad territooriumi. Samuti suhtlevad emarebased niimoodi oma poegadega. See ei tähenda, et loom oleks valudes või ründaks kedagi.
Mida teha, kui näen rebast oma koduaias?
Kui rebane on terve välimusega ja hoiab distantsi, ei ole vaja midagi teha. Nautige vaatepilti aknast. Kui soovite teda peletada, tehke kõva häält, plaksutage käsi või kolistage millegagi. Ärge kunagi üritage rebast meelitada toiduga, sest see tekitab pikaajalise probleemi.
Kas kärntõves rebane võib ise terveks saada?
Harvadel juhtudel, kui rebase immuunsüsteem on väga tugev ja ilmastikutingimused soodsad, võib loom paraneda. Enamasti on kärntõbi rebasele siiski piinarikas ja lõppeb surmaga (külmumise või sekundaarsete infektsioonide tõttu). Kärntõves looma nägemisel tuleks teavitada kohalikku jahiseltsi või Keskkonnaametit, et vältida haiguse levikut koduloomadele.
Kas rebased ründavad inimesi?
Terve rebane ei ründa inimest. Hammustused juhtuvad peaaegu eranditult siis, kui inimene üritab metslooma katsuda, toita käest või kui nurka surutud loom kaitseb end. Lastele tuleb õpetada, et metsloom ei ole lemmikloom ja teda ei tohi minna silitama, ükskõik kui armas ta välja näeb.
Kooselu võimalikkusest
Rebane on meie elukeskkonna loomulik osa ja tema täielik tõrjumine asulatest on praktiliselt võimatu. Nende kohanemisvõime on imetlusväärne ja tegelikkuses on nad linnakeskkonnas kasulikud, hävitades suurel hulgal närilisi. Konfliktid tekivad peamiselt siis, kui inimene ise oma käitumisega (prügi laokile jätmine, toitmine) kutsub looma endale liiga lähedale.
Parim viis rebastega koos eksisteerida on säilitada vastastikune austus ja distants. Hoolitsege oma lemmikloomade vaktsineerimise ja parasiiditõrje eest, kindlustage kodulindude aedikud ning hoidke oma koduümbrus puhas toidujäätmetest. Nii jääb rebane vaid põnevaks külaliseks, keda on eemalt tore vaadata, ilma et peaks tundma hirmu oma vara või lemmikute pärast.
