Olete kindlasti kogenud seda kummalist ja kohati isegi õõvastavat hetke: sisenete ruumi, vestlete sõbraga või kõnnite mööda tänavat ning järsku tabab teid vääramatu teadmine, et olete seda kõike täpselt samal kujul varem kogenud. See tunne on niivõrd tugev, et võiksite peaaegu ennustada, mis järgmisena juhtub. Ometi ütleb ratsionaalne mõistus, et see on võimatu. See fenomen, mida enamik meist tunneb terminiga déjà vu, on sajandeid pakkunud ainet nii müstikutele kui ka teadlastele. Kui esoteerikud on püüdnud seda selgitada eelmiste elude või selgeltnägemisega, siis neuroloogid ja kognitiivpsühholoogid on viimastel aastakümnetel jõudnud jälile sellele, mis meie ajus tegelikult toimub, kui reaalsus tundub kordusena.
Mis on selle tunde taga tegelikult?
Teaduslikus keeles on tegemist paramneesia ehk mäluhäirega, kus uus kogemus tundub ekslikult tuttavana. Prantsuse keelest pärit termin tähendab otsetõlkes “juba nähtud”. Uuringud näitavad, et umbes 60–70% inimestest on vähemalt korra elus seda tunnet kogenud. Huvitav on seejuures fakt, et kõige sagedamini esineb seda noortel täiskasvanutel vanuses 15–25 eluaastat, mis viitab otsesele seosele aju arengu ja neurotransmitterite aktiivsusega.
Eksperdid on ühel meelel, et tegemist ei ole “veaga maatriksis” ega prohvetliku visiooniga, vaid pigem ajutise lühisega aju mälukeskuste ja tajusüsteemide vahel. Selle mõistmiseks tuleb vaadata sügavale aju anatoomiasse, täpsemalt oimusagarasse, kus asub hipokampus – piirkond, mis vastutab mälestuste salvestamise ja taastamise eest.
Neuroloogiline ebakõla: kaks protsessi korraga
Üks kõige tunnustatumaid teooriaid, mis selgitab selle nähtuse tekkimist, on nimega topeltprotsessi teooria (dual processing theory). Tavapärases olukorras töötleb aju informatsiooni kahte kanalit pidi: üks kanal tegeleb praeguse hetke tajumisega ja teine salvestab selle informatsiooni lühiajalisse mällu. Need protsessid toimuvad tavaliselt ideaalses sünkroonis – me kogeme ja mäletame peaaegu üheaegselt.
Eksperdid selgitavad, et déjà vu tekib hetkel, kui need kaks protsessi lähevad mikrosekundi võrra sünkroonist välja. Informatsioon jõuab mälukeskusesse murdosa sekundi võrra kiiremini kui teadvustatud tajusse. Selle tulemusena, kui aju lõpuks “teadvustab” praegust hetke, leiab ta oma mälupangast juba ees ootava “mälestuse”, mis on tegelikult seesama hetk, mis salvestati millisekund varem. Tulemuseks on veider tunne, et olevik on tegelikult minevik.
Hologrammi teooria ja mälukillud
Teine põnev teaduslik lähenemine on seotud sellega, kuidas me mälestusi talletame. Hollandi psühhiaater Herman Sno pakkus välja idee, et mälu töötab nagu hologramm. Hologrammi puhul on teada, et kui purustada see väikesteks tükkideks, sisaldab iga väike kild informatsiooni terviku kohta, kuigi veidi hägusamal kujul.
Selle teooria kohaselt võib praeguses hetkes olla üks väike detail – näiteks kindel lõhn, valguse langemise nurk või taustheli –, mis kattub ideaalselt mõne varasema, ammu unustatud mälestuse fragmendiga. Aju haarab sellest väikesest kattuvusest kinni ja “projitseerib” vana mälestuse tuttavlikkuse tunde tervele praegusele situatsioonile. Me ei suuda meenutada, kust see tunne pärineb, sest algne mälestus on liiga erinev, kuid tuttavlikkuse emotsioon jääb püsima.
- Lõhnad ja helid: Sageli on vallandajaks just meeled, mis on otseühenduses aju emotsionaalsete keskustega.
- Ruumiline sarnasus: Uue ruumi paigutus võib alateadlikult meenutada lapsepõlvekodu või vana koolimaja, tekitades seletamatu äratundmise.
- Emotsionaalne seisund: Sarnane emotsionaalne foon (nt ärevus või eufooria) võib luua silla kahe täiesti erineva sündmuse vahel.
Tähelepanu hajumine ja alateadlik taju
Kolmas levinud ekspertide selgitus on seotud tähelepanuga. Seda nimetatakse sageli jagatud tähelepanu teooriaks. Kujutage ette olukorda, kus kõnnite tänaval ja vestlete telefoniga, samal ajal möödudes uuest poest. Teie aju registreerib poe vaateakna perifeerselt, kuid kuna olete keskendunud kõnele, ei teadvusta te seda infot koheselt.
Hetk hiljem, kui kõne lõpeb ja te pöörate pilgu poele, tundub see teile kummaliselt tuttav. Tegelikult “nägite” te seda juba mõni sekund tagasi, kuid teadvustasite alles nüüd. See teooria selgitab suurepäraselt olukordi, kus fenomen tekib väsimuse või stressi korral, mil meie tähelepanuvõime on katkendlikum.
Millal peaks muretsema?
Kuigi enamikul juhtudel on tegemist täiesti ohutu aju “luksumisega”, toovad neuroloogid välja teatud olukorrad, kus sagedane korduvustunne võib viidata terviseprobleemidele. Eriti tihedalt on see seotud oimusagara epilepsiaga. Enne epilepsiahoogu kogevad patsiendid sageli intensiivset déjà vu tunnet, mida saadab hirm, eufooria või kummalised aistingud kõhus.
Kui kogete seda nähtust harva ja see kestab vaid hetke, pole põhjust muretsemiseks – see on märk sellest, et teie aju mälusüsteemid kontrollivad fakte. Küll aga tasub pöörduda arsti poole, kui:
- Kogemus kestab ebatavaliselt kaua (mitu minutit).
- Sellega kaasneb teadvusekaotus või kontrollimatud liigutused.
- Tunne tekib väga sagedasti (mitu korda kuus või nädalas).
- Kaasnevad muud sümptomid nagu peavalu või segadus.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kuna tegemist on niivõrd levinud, kuid salapärase nähtusega, tekib inimestel selle kohta palju küsimusi. Allpool vastame kõige levinumatele pärimistele ekspertide vaatenurgast.
Kas déjà vu on märk heast mälust?
Otseselt mitte. See ei näita mälu tugevust, vaid pigem mäluprotsesside ajutist sünkroniseerimatust. Siiski on leitud, et aktiivsema eluviisiga ja kõrgema haridustasemega inimestel, kes kasutavad oma mälu intensiivsemalt, esineb seda sagedamini. Samuti on see sagedasem noortel, kelle aju on arengufaasis ja dopamiinitase kõrgem.
Kas seda tunnet saab kunstlikult esile kutsuda?
Jah, teadlased on suutnud laboritingimustes seda tunnet esile kutsuda. Kasutades hüpnoosi või stimuleerides elektriliselt aju oimusagarat, on katsealused kogenud tugevat äratundmistunnet täiesti uute stiimulite suhtes. See kinnitab teooriat, et tegemist on puhtalt neuroloogilise, mitte müstilise nähtusega.
Miks tekib see tunne tihti reisides?
Reisimine pakub ajule tohutul hulgal uut informatsiooni. Väsimus, uus keskkond ja intensiivne infotöötlus loovad ideaalse pinnase “süsteemivigadeks”. Lisaks otsib aju võõras keskkonnas turvatunde tekitamiseks pidevalt seoseid koduste ja tuttavate paikadega, mis võibki vallandada eksliku äratundmise.
Mis on jamais vu?
See on vastandnähtus. Jamais vu (“mitte kunagi nähtud”) on olukord, kus miski väga tuttav – näiteks omaenda tuba või lähedase inimese nägu – tundub hetkeks täiesti võõras ja enneolematu. Ka see on seotud aju ajutise töötlushäirega ja väsimusega.
Tulevikuuuringud ja mälu plastilisus
Kaasaegne teadus liigub üha enam sinnapoole, et mõista, kuidas meie mälu pole mitte staatiline arhiiv, vaid dünaamiline ja pidevalt muutuv protsess. Fenomenid nagu déjà vu on teadlastele suurepäraseks aknaks aju varjatud mehhanismidesse. Need hetked paljastavad, et meie reaalsustaju on konstruktsioon, mida aju loob reaalajas, kombineerides mineviku kogemusi, praeguseid aistinguid ja tuleviku ootusi.
Tuleviku neuroteadus keskendub üha enam sellele, kuidas me saaksime neid “vigu” kasutada ajuhaiguste varajaseks diagnoosimiseks. Kui me mõistame täpselt, milline neuronite ahelreaktsioon tekitab valemälestuse, võime olla sammu võrra lähemal mõistmaks selliseid keerulisi seisundeid nagu Alzheimeri tõbi või skisofreenia, kus piir reaalsuse ja ettekujutuse vahel hägustub püsivalt. Seniks aga võime võtta neid kummalisi hetki kui meeldetuletust meie aju erakordsest, kuigi vahel ekslikust keerukusest.
