Soolepõletikuga elamine on väljakutse, mis nõuab pidevat tähelepanu oma keha signaalidele ja elustiilile, eriti toitumisele. Kroonilised põletikulised soolehaigused, nagu Crohni tõbi ja haavandiline koliit, on seisundid, kus seedesüsteemi tervis sõltub suurel määral sellest, mida ja kuidas me sööme. Kuigi toit ei ole haiguse tekkimise põhjus ega suuda seda täielikult välja ravida, on õige menüüvalik kriitilise tähtsusega sümptomite leevendamisel, ägenemiste ennetamisel ja keha varustamisel vajalike toitainetega. Kuna põletikuline sool ei suuda toitaineid alati efektiivselt omastada, on risk vitamiinipuuduse ja kaalulanguse tekkeks suur. Seetõttu ei ole toitumissoovitused siinkohal mitte lihtsalt dieet, vaid osa raviprotsessist, mis peab olema kohandatud individuaalselt, sõltuvalt haiguse faasist ja inimese isiklikust taluvusest.
Haiguse faasid: ägenemine versus remissioon
Toitumisnõuanded soolepõletiku puhul ei ole staatilised; need muutuvad vastavalt sellele, kas haigus on parasjagu aktiivses faasis (ägenemine) või puhkefaasis (remissioon). See, mis on tervislik tavainimesele või remissioonis patsiendile, võib ägenemise ajal tekitada suuri vaevusi.
Ägenemise ajal on sooleseinad turses, hellad ja haavandilised. Sel perioodil on peamine eesmärk pakkuda soolestikule puhkust, vähendada väljaheite mahtu ja sagedust ning vältida mehhaanilist ärritust. Remissiooni ajal on aga eesmärgiks mitmekesine toitumine, et taastada organismi varud, tugevdada immuunsüsteemi ja laiendada menüüd nii palju kui võimalik, et vältida tarbetuid piiranguid.
Mida süüa ägenemise korral?
Kui põletik on aktiivne, on märksõnaks “madala jääksisisaldusega dieet”. See tähendab toite, mis seeduvad kergesti ja jätavad soolestikku vähe jääkaineid. Kiudained, mis on tavaliselt tervisliku toitumise alustala, võivad nüüd osutuda vaenlaseks, kuna need stimuleerivad soolestiku peristaltikat ja võivad tekitada gaase ning valu.
Soovitatavad toiduained
Ägenemise perioodil tasub keskenduda toitudele, mis on pehmed, termiliselt töödeldud ja neutraalsed. Siin on mõned parimad valikud:
- Rafineeritud teraviljad: Valge riis, valge sai, makaronid, riisi- või kaerahelbepuder (hästi pehmeks keedetud), kuivikud. Need annavad energiat, kuid ei koorma soolestikku liigsete kiudainetega.
- Küpsetatud köögiviljad: Toores köögivili on ägenemise ajal sageli vastunäidustatud. Selle asemel tuleks süüa kooritud ja keedetud või aurutatud porgandit, kartulit (ilma kooreta), suvikõrvitsat või kõrvitsat. Köögiviljapüreed on suurepärane viis vitamiinide saamiseks ilma seedimist ärritamata.
- Pehmed puuviljad: Banaanid (eriti küpsed), melon ja kooritud pirnid või õunad (soovitavalt hautatult või kompotina). Banaan on eriti hea kaaliumiallikas.
- Valgurikkad toidud: Valgud on kudede taastumiseks hädavajalikud. Parimad on tailiha (kana, kalkun), kala, munad ja tofu. Liha peaks olema keedetud, hautatud või aurutatud, mitte praetud ega paneeritud.
- Tervislikud rasvad: Väheses koguses kvaliteetseid õlisid, nagu oliiviõli või kookosõli, võib aidata toidul paremini liikuda ja pakkuda vajalikke kaloreid.
Millest tasub ägenemise ajal hoiduda?
Teatud toiduained võivad põletikulist soolt ärritada, suurendada kõhulahtisust, tekitada gaase ja krampe. Nende vältimine või piiramine sümptomite ajal on kriitilise tähtsusega.
Välditavad toiduained
- Kiudainerikkad toidud: Täisteratooted, kliid, pähklid, seemned ja popkorn. Need on raskesti seeditavad ja võivad haavandilist soolt füüsiliselt kraapida.
- Toored puu- ja köögiviljad: Eriti need, mis tekitavad gaase, nagu kapsas, lillkapsas, brokoli, oad ja herned. Samuti tuleks vältida puuvilju, millel on paks koor või palju seemneid (nt vaarikad, maasikad).
- Laktoos: Paljudel soolepõletikuga patsientidel tekib sekundaarne laktoositalumatus. Rõõsk piim, koor ja pehmed juustud võivad põhjustada kõhulahtisust. Hapendatud tooted (keefir, jogurt) võivad olla paremini talutavad.
- Vürtsikas ja rasvane toit: Tšilli, pipar, karri ja muud tugevad maitseained võivad ärritada limaskesta. Samuti tuleks vältida rasvast sealiha, vorste, peekonit ja fritüüritud toite, kuna rasv stimuleerib soole tühjenemist.
- Suhkur ja magusained: Suur kogus suhkrut võib soodustada põletikku ja tekitada käärimist. Erilist tähelepanu tuleks pöörata sorbitoolile ja teistele suhkruasendajatele, mis on tuntud kõhulahtisuse tekitajad.
- Kofeiin ja alkohol: Mõlemad ained stimuleerivad soolestikku ja viivad kehast vett välja, mis on kõhulahtisuse korral ohtlik.
Toitumine remissiooni ajal
Kui sümptomid on taandunud, ei tohiks jääda püsivalt rangele, madala kiudainesisaldusega dieedile. Pikaajaline piiratud toitumine võib viia toitainete puuduseni ja soolestiku mikrobioota vaesumiseni. Remissiooni ajal on eesmärk järk-järgult taasutvustada erinevaid toiduaineid.
Alustada tuleks väikeste kogustega. Näiteks võib proovida süüa väikeses koguses hästi küpsetatud brokolit või täisteraleiba ja jälgida enesetunnet. Kiudained on pikas perspektiivis soolestiku tervisele vajalikud, kuna need toidavad häid baktereid, mis omakorda toodavad põletikuvastaseid ühendeid (lühikese ahelaga rasvhappeid). Siiski tuleks uusi toite lisada ükshaaval – näiteks üks uus toiduaine iga paari päeva tagant –, et oleks selgelt aru saada, mis sobib ja mis mitte.
Vedeliku ja elektrolüütide tasakaal
Krooniline kõhulahtisus on soolepõletike sagedane sümptom, mis viib kiiresti vedelikupuuduse ja elektrolüütide (naatrium, kaalium, magneesium) kaoni. Dehüdratsioon süvendab väsimust ja nõrkust, mis on niigi haigusega kaasnevad probleemid.
Vesi on parim jook, kuid ainult veest ei pruugi piisata elektrolüütide taastamiseks. Soovitatav on tarbida lahjendatud mahlasid, taimeteesid (nt kummel, piparmünt) ja spetsiaalseid rehüdratsioonilahuseid, kui vedelikukadu on suur. Vältida tuleks magusaid karastusjooke, kuna nende kõrge suhkrusisaldus võib osmoosi teel tõmmata soolde veelgi rohkem vett, süvendades kõhulahtisust.
Toidupäeviku pidamise olulisus
Kuna iga inimese organism reageerib toidule erinevalt, on üks parimaid tööriistu isiklik toidupäevik. Sellesse tuleks kirja panna:
- Mida söödi (koostisosad ja valmistusviis).
- Millal söödi.
- Millised sümptomid tekkisid (valu, puhitus, kõhulahtisus) ja kui kaua aega peale söömist.
- Muu oluline info (stressitase, ravimid, menstruaaltsükkel).
Päeviku pidamine aitab tuvastada mustreid, mis muidu võivad märkamata jääda. Näiteks võib selguda, et piimatooted on hommikuti talutavad, kuid õhtuti tekitavad vaevusi, või et teatud kombinatsioonid on halvemad kui toiduained eraldi.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas ma pean täielikult loobuma gluteenist?
Mitte tingimata. Kuigi tsöliaakia ja gluteenitundlikkus võivad esineda koos soolepõletikuga, ei ole gluteenivaba dieet kõigile IBD patsientidele automaatselt vajalik. Siiski tunnevad paljud patsiendid, et gluteeni (nisu, oder, rukis) vähendamine leevendab puhitust. Tasub proovida elimineerimisdieeti, et näha, kas gluteenivabadus parandab enesetunnet.
Kas probiootikumid on kasulikud?
Probiootikumid võivad aidata taastada soolestiku mikrofloorat, eriti haavandilise koliidi puhul. Crohni tõve puhul on tõendid nende efektiivsusest vastuolulisemad. Enne probiootikumide võtmist tuleks konsulteerida arstiga, sest vale tüvi või liiga suur kogus võib sümptomeid (nt gaase) hoopis süvendada.
Kuidas on lood vitamiinidega?
Soolepõletikuga patsientidel on suur risk D-vitamiini, B12-vitamiini, raua ja kaltsiumi puuduseks. See tuleneb nii vähenenud imendumisest kui ka piiratud toitumisest. Vereanalüüside põhjal määratud toidulisandid on sageli vajalikud. Eriti oluline on jälgida raua taset, kuna sooleverejooksud võivad põhjustada aneemiat.
Kas tohib süüa kiirtoitu?
Kiirtoit on reeglina kõrge rasva- ja soolasisaldusega ning toitainevaene. Ägenemise ajal on see kindlasti vastunäidustatud. Remissiooni ajal võib harva ja väikestes kogustes kiirtoitu proovida, kui see ei tekita vaevusi, kuid regulaarne tarbimine ei toeta soolestiku tervist ega üldist paranemist.
Söömiskultuur ja toidu valmistamise viisid
Lisaks sellele, mida süüa, on sama oluline ka see, kuidas toitu valmistatakse ja süüakse. Toit peaks olema valmistatud viisil, mis muudab selle kergemini seeditavaks – aurutamine, keetmine ja hautamine on eelistatumad kui praadimine või grillimine, mis tekitavad raskesti seeditavaid koorikuid ja ühendeid. Toitu tuleks maitsestada pigem ürtide (till, petersell, tüümian) ja vähese soolaga kui kangete pipraste segudega.
Söömisharjumuste muutmine on samuti osa toimetulekust. Soovitatav on süüa sagedamini, kuid väiksemaid portsjoneid (näiteks 5–6 korda päevas), et mitte koormata seedesüsteemi liiga suure toidukogusega korraga. Iga suutäis tuleks põhjalikult läbi mäluda – seedimine algab juba suus süljeensüümide toimel. Kiirustamine ja “käigu pealt” söömine suurendavad õhu neelamist, mis tekitab gaase ja ebamugavustunnet. Rahulik söömiskeskkond ja stressi vähendamine on olulised, sest aju ja soolestik on omavahel tihedalt seotud; stress võib vallandada ägenemise isegi siis, kui toiduvalik on olnud ideaalne.
