Hoolimata aastatepikkusest teavitustööst ja prügikastide värvikirevast valikust kortermajade juures, valitseb paljudes kodudes endiselt segadus selle ümber, mis täpselt kuhu käib. Jäätmete sorteerimine ei ole enam ammu vaid keskkonnateadlike inimeste hobi, vaid möödapääsmatu vajadus, mis on kirjutatud nii seadustesse kui ka meie ühisesse tulevikku. Siiski rändab igapäevaselt olmeprügi konteinerisse tonnide viisi materjale, mis peaksid tegelikult olema ringluses, või mis veel hullem – aineid, mis on keskkonnale otseselt ohtlikud. Üks levinumaid probleeme on arusaamatus mõiste “segaolmejäätmed” ümber. Paljud inimesed peavad seda n-ö universaalseks prügikastiks, kuhu võib visata kõik, mille sorteerimisega ei viitsita tegeleda. Tegelikkuses on segaolmejäätmete mahuti mõeldud vaid väga kitsale hulgale prügile, mis jääb üle siis, kui kõik muu on juba liigiti kogutud.
Mis on tegelikult segaolmejäätmed?
Kõige lihtsam definitsioon ütleb, et segaolmejäätmed on need jäätmed, mis jäävad kodumajapidamises üle pärast liigiti kogutavate jäätmete eraldamist ja mida ei ole võimalik ringlusse võtta. See tähendab sisuliselt seda, et segaolmejäätmete konteiner on lõppjaam asjadele, millel pole enam uut eluringi loota.
On oluline mõista, et segaolmejäätmed ei ole sama mis “kõik, mis köögist tuleb”. Kui viskate sinna pakendid, banaanikoored ja vanad ajalehed, muudate te kogu konteineri sisu väärtusetuks massiks. Eestis viiakse segaolmejäätmed enamasti kas prügilasse ladestamisele või Iru elektrijaama põletamisele, et toota soojust ja elektrit. Kui konteineris on liiga palju märga biojäätet või klaasi, ei põle see mass efektiivselt ning energia tootmine on raskendatud. Veelgi halvem on olukord siis, kui väärtuslik materjal lihtsalt mäkke maetakse.
Mida tohib visata segaolmejäätmete konteinerisse?
Et teha asi puust ja punaseks, vaatame nimekirja asjadest, mille õige koht on tõepoolest mustas (või hallis) olmeprügi konteineris. Need on esemed, mis on määrdunud, katkised või koosnevad materjalidest, mida on võimatu ümber töödelda.
- Hügieenitarbed: Mähkmed, hügieenisidemed, tampoonid, vatitikud ja -padjad. Need ei ole biojäätmed ega paber, vaid määrdunud olmeprügi.
- Katkised ja määrdunud riided ning jalanõud: Kui riideese on nii katki või õline, et seda ei saa uuskasutusse anda ega tekstiilijäätmete konteinerisse panna, on selle koht olmeprügis.
- Katkised nõud ja keraamika: Purunenud kohvitass, taldrikukillud või lillepott ei käi klaasikonteinerisse (klaasikonteiner on vaid pakendiklaasile). Keraamika ja lehtklaas kuuluvad segaolmesse.
- Hõõgniidiga elektripirnid: Tavalised vanad pirnid ja halogeenpirnid võib visata olmeprügisse (erinevalt säästupirnidest ja LED-idest).
- Määrdunud paber ja pakend: Kui pitsakarp on rasvast läbi imbunud või jogurtitops on pesemata, ei tohi neid panna pakendikonteinerisse. Sellisel juhul on nende koht olmeprügis.
- Lemmikloomade liiv: Kassiliiv ja saepuru puuridest, isegi kui see on biolagunev, soovitatakse sageli visata olmeprügisse, v.a juhul kui kohalik jäätmekäitleja lubab teisiti.
- Suured kondid ja jahtunud tuhk: Need ei lagune kompostis piisavalt kiiresti või on muul viisil biojäätmete konteineri jaoks sobimatud (tuhk peab olema kindlasti jahtunud ja pakendatud).
- Tolmukoti sisu: Tolmuimeja kott ja pühkmed.
- CD-plaadid ja kassetid: Need koosnevad keerulistest plastisegudest, mida tavaliselt ümber ei töödelda.
Suurimad eksimused: mida inimesed viskavad valesti?
Vaatamata selgetele juhistele, eksitakse kõige sagedamini kolme kategooriaga: pakendid, biojäätmed ja ohtlikud jäätmed. Need vead on kulukad nii keskkonnale kui ka lõppkokkuvõttes tarbijale endale.
1. Pakendid ei ole prügi
Kõige suurema mahu meie prügikastist moodustavad pakendid – kilekotid, plastkarbid, piimapakid, konservikarbid ja klaaspurgid. Pakendite koht ei ole segaolmejäätmetes. Pakendid on väärtuslik tooraine. Plastist tehakse uusi tooteid (nt fliisid, torud, uued pakendid), metall sulatatakse ümber ja klaas on lõputult ringlussevõetav. Kui viskate puhta pakendi olmeprügisse, raiskate ressursse. Pakendid tuleks loputada (mitte piinlikult puhtaks pesta, vaid toidujääkidest vabastada) ja viia pakendikonteinerisse.
2. Biojäätmete “peitmine”
Kartulikoored, kohvipaks ja toidujäägid on rasked ja märjad. Segaolmejäätmete konteinerisse visatuna määrivad need ära kõik muu, tekitavad haisu ja metaani (kasvuhoonegaas). Eraldi kogutuna saab neist toota kvaliteetset komposti põldudele või biogaasi, millega sõidavad meie bussid. Toidujäätmete viskamine tavaprügisse on tänapäeval üks suurimaid raiskamisi.
3. Ohtlikud jäätmed
See kategooria on kõige kriitilisem. Ohtlikke jäätmeid ei tohi mitte mingil juhul visata tavalisse prügikasti, sest need võivad lekkida pinnasesse, põhjustada prügiautodes tulekahjusid või mürgitada keskkonda põletamisel.
- Patareid ja akud: Need sisaldavad raskemetalle. Vii need poodi (patareikogumiskasti) või jäätmejaama.
- Ravimid: Vanad rohud vii apteeki, mitte ära viska WC-potti ega prügikasti.
- Kodukeemia ja värvid: Lahustid, värvijäägid, väetised – need on ohtlikud jäätmed ja tuleb viia jäätmejaama.
- Elektroonika: Vanad telefonid, föönid, röstrid – need sisaldavad väärtuslikke metalle ja ohtlikke aineid. Need tuleb viia kogumispunkti või elektroonikapoodi.
Miks ehitusjäätmed on eraldi teema?
Kodus remonti tehes tekib sageli tapeedijääke, värviseid pintsleid, ehitusvahtu, krohvitükke ja põrandakattejääke. Levinud viga on see, et need topitakse jõuga kortermaja segaolmejäätmete konteinerisse. See on keelatud. Ehitus- ja lammutusjäätmed ei ole olmeprügi. Need on rasked, võivad lõhkuda prügiauto pressi ja vajavad erikäitlust. Remondijäätmed tuleb ise viia jäätmejaama või tellida selleks spetsiaalne ehitusprahi konteiner (Big-Bag või metallkonteiner).
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Jäätmete sorteerimine tekitab igapäevaselt palju praktilisi küsimusi. Siin on vastused levinumatele dilemmadele.
Kas ma pean jogurtitopsi puhtaks pesema?
Jah, pakendid peavad olema tühjad ja puhtad, et need ei hakkaks haisema ega määriks teisi pakendeid. Siiski ei ole vaja neid pesta nõudepesuvahendi ja kuuma veega. Piisab kergest loputamisest veega. Kui pakend on nii määrdunud, et seda ei saa puhtaks, viska see segaolmejäätmete hulka.
Kuhu visata küpsetuspaber?
Küpsetuspaber on tavaliselt töödeldud silikooniga või on vahatatud, mistõttu see ei sobi vanapaberi konteinerisse. Kui see on väga rasvane ja määrdunud, on selle õige koht segaolmejäätmetes. Kui tegemist on täielikult komposteeruva öko-küpsetuspaberiga, võib selle panna biojäätmetesse, kuid kindluse mõttes on olmeprügi ohutum valik.
Mis saab katkistest mänguasjadest?
Enamik plastmänguasju on tehtud segumaterjalidest (plast, metallkruvid, võib-olla elektroonika). Kui mänguasjal on patareid või juhtmed, on see elektroonikajääde. Kui see on lihtsalt plastmassist karu või auto, mis on katki, läheb see segaolmejäätmetesse, kuna selle plasti koostis pole pakendiringluse jaoks sobiv.
Kas foolium on pakend?
Jah, metallfoolium (nt šokolaadiümbris) ja alumiiniumist toidukarbid on metallpakendid. Kui need on puhtad, võib need panna pakendikonteinerisse (metall või segapakend). Määrdunud foolium läheb olmeprügisse.
Sorteerimine vähendab kulusid ja säästab loodust
Lõpetuseks tasub mõelda praktiliselt: miks me seda kõike teeme? Lisaks ilmselgele keskkonnahoiule on siin mängus ka otsene rahaline võit. Prügivedu muutub järjest kallimaks ning enamikes omavalitsustes on segaolmejäätmete äravedu kõige kulukam teenus, samas kui pakendite ja paberi äraandmine on sageli tasuta või tunduvalt soodsam.
Mida hoolikamalt eraldada pakendid, paber ja biojäätmed, seda vähem jääb järele segaolmejäätmeid. See tähendab, et saate tellida väiksema konteineri või lasta seda harvemini tühjendada, säästes seeläbi märkimisväärse summa kommunaalkuludelt. Õige sorteerimine ei nõua palju ruumi ega aega – see on harjumuse küsimus. Alustuseks piisab, kui köögis on eraldi koht pakenditele ja biojäätmetele. Kui need on eraldatud, märkate peagi, et “tavalist prügi” tekib üllatavalt vähe.
