Hobuse joonistamine tundub paljudele algajatele kunstnikele ja isegi kogenumatele joonistajatele tõelise väljakutsena. Nende majesteetlike loomade anatoomia on keerukas, proportsioonid peavad olema täpsed ja liikumise edasiandmine paberil nõuab harjutamist. Siiski, kui jaotada see keeruline ülesanne lihtsateks geomeetrilisteks kujunditeks ja järgida loogilist protsessi, on võimalik luua usutav ja kaunis joonistus vaid mõne minutiga. See juhend on loodud selleks, et aidata sul ületada hirm tühja lehe ees ning õpetada sind nägema hobuse kehaehitust kunstniku pilgu läbi. Järgnevalt vaatamegi täpselt, kuidas ehitada üles hobuse visand, alustades lihtsatest joontest ja lõpetades detailse varjutamisega, mis toob pildi ellu.
Vajalikud vahendid ja ettevalmistus
Enne pliiatsi paberile panemist on oluline veenduda, et sul on käepärast õiged vahendid. Kuigi visandamiseks piisab suvalisest pliiatsist ja paberist, aitavad kvaliteetsemad töövahendid saavutada parema lõpptulemuse, eriti kui soovid joonistusele hiljem sügavust ja realistlikkust lisada.
- Pliiatsid: Soovitatav on kasutada vähemalt kahte erinevat pliiatsit. Üks kõvem pliiats (nagu HB või H) on ideaalne kergete abijoonte ja visandamise jaoks, mida on lihtne kustutada. Pehmem pliiats (nagu 2B, 4B või 6B) sobib suurepäraselt tumedamate kontuuride, varjude ja detailide rõhutamiseks.
- Paber: Vali paber, mis on piisavalt tugev, et taluda korduvat kustutamist. Sile joonistuspaber sobib hästi detailseks tööks, samas kui tekstuursem paber võib anda joonistusele huvitava kunstilise ilme.
- Kustutuskumm: Kvaliteetne pehme kustutuskumm on hädavajalik. Veelgi parem on kasutada muditavat kustutuskummi (kneaded eraser), mis võimaldab eemaldada grafiiti õrnalt ilma paberit kahjustamata ja luua valgusefekte.
- Teritaja: Terav pliiats on täpsuse alus. Nüri otsaga on raske joonistada peeneid karvakesi või silmade detaile.
Lisaks füüsilistele vahenditele on kasulik leida referentsfoto. Isegi profikunstnikud kasutavad fotosid, et mõista paremini lihaste asukohta ja proportsioone. Vali foto, kus hobune on profiilis (küljega sinu poole), sest see on algajale kõige lihtsam rakurss õppimiseks.
Samm 1: Põhivormide ja “skeleti” paika panemine
Kogu joonistamise saladus peitub keeruliste vormide taandamises lihtsateks kujunditeks. Ära püüa kohe joonistada perfektset kontuuri. Selle asemel ehitame hobuse üles ringidest ja ovaalidest.
- Kere ja rindkere: Alusta suurest ovaalist paberi keskel. See tähistab hobuse rinnakorvi ja kõhuosa. Sellest veidi paremale (või vasakule, olenevalt hobuse suunast) ja pisut kõrgemale joonista väiksem ring, mis tähistab tagumikku ja tagajalgade ülaosa. Ühenda need kaks kujundit kumerate joontega, et tekiks kere kuju.
- Kaela ja pea asukoht: Joonista rindkere ovaalist ülespoole suunatud trapetsikujuline vorm, mis tähistab kaela. Kaela otsa lisa väiksem ring hobuse põse jaoks ja veel väiksem ring koonu jaoks. Ühenda need ringid omavahel, et moodustada pea kuju.
- Jalgade asetus: Kasuta lihtsaid sirgeid jooni, et märkida jalgade asukoht ja pikkus. Märgi väikeste ringidega ära liigesekohad (põlved ja randmed). See aitab vältida vigu jalgade pikkuses ja asendis hilisemates etappides.
Samm 2: Anatoomia täpsustamine ja kontuurid
Kui “skelett” on paigas, on aeg hakata vorme ühendama ja muutma joonistust loomulikumaks. Siin tuleb mängu anatoomia tundmine. Hobune ei ole lihtsalt torudest koosnev loom; tal on lihased ja luustik, mis määravad tema kuju.
Pea ja kael
Hobuse pea on üks iseloomulikumaid osi. Ühenda koonu ja põse ringid sujuvate joontega. Pane tähele, et hobuse lõualuu on tugev ja lai. Lisa kõrvad, mis asuvad pealael üsna kõrgel. Kõrvad on lehterjad ja võivad liikuda eri suundades, kuid joonistamisel on lihtsam alustada püstisest asendist. Kaela joonistamisel jälgi, et see ühineks sujuvalt turjaga (õlgade kohal olev kõrgem punkt) ja rinnaga.
Jalad ja kabjad
Jalad on sageli kõige keerulisem osa. Esijalad on üldiselt sirgemad, samas kui tagajalgadel on selgelt eristatav kannaliiges, mis paindub tahapoole (sarnaneb inimese hüppeliigesele). Järgi oma algseid abijooni, kuid lisa neile nüüd “liha” ümber. Ülemises osas on jalad lihaselisemad ja laiemad, allpool põlve muutuvad need peenemaks ja kondisemaks. Kabjad joonista trapetsikujulistena, jälgides, et need oleksid maapinnaga sobiva nurga all.
Samm 3: Detailide lisamine ja näoilme
Nüüd, kus hobuse üldkuju on olemas, saame keskenduda detailidele, mis annavad joonistusele iseloomu. Kustuta ettevaatlikult üleliigsed abijooned, jättes alles vaid puhtad kontuurid.
Silmad ja ninasõõrmed: Hobuse silm asub pea küljel, mitte ees. See on üsna suur ja tume. Jäta silma sisse väike valge täpp (valguspeegeldus), et anda sellele elavust. Ninasõõrmed on suured ja pehmed; ära joonista neid lihtsalt mustade aukudena, vaid püüa edasi anda nende kumerust.
Lakk ja saba: See on koht, kus saad olla loov. Kas hobune seisab paigal või jookseb? Kui ta jookseb, peaksid lakk ja saba lendlema tuules. Ära joonista iga üksikut karva eraldi. Selle asemel joonista juuksesalke suurte ja voolavate poognatega. See jätab mulje kohevusest ja liikumisest.
Samm 4: Varjutamine ja ruumilisus
Ilma varjudeta näeb joonistus välja lame. Varjutamine annab hobusele massi ja toob esile lihaskonna. Valguse ja varju mäng on see, mis muudab visandi realistlikuks kunstiteoseks.
Määra kindlaks valguse allikas (näiteks ülevalt vasakult). Kõik pinnad, mis on valgusest eemale pööratud, peaksid olema tumedamad. Hobuse puhul on olulised varjutamist vajavad piirkonnad:
- Kaela alumine serv ja lakaalune ala.
- Kõhualune, mis jääb tavaliselt kõige sügavamasse varju.
- Tagajalgade siseküljed ja reielihaste vahelised süvendid.
- Lõuaalune piirkond.
Kasuta pehmet pliiatsit ja tee õrnasid tõmbeid, mis järgivad lihaste kuju. Ära hõõru pliiatsit näpuga laiali, vaid kasuta viirutamist (hatching) või ristviirutamist, et saavutada tekstuursem tulemus. See imiteerib paremini hobuse lühikest karva.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Miks minu joonistatud hobuse jalad näevad välja ebaloomulikud?
Kõige levinum viga on liigeste vale asukoht või vale paindumissuund. Pea meeles, et hobuse esijala “põlv” asub jala keskel ja paindub ettepoole, samas kui tagajala kand (mis näeb välja nagu tagurpidi põlv) asub samuti jala keskel, kuid paindub tahapoole. Jälgi proportsioone – jalad on sageli pikemad, kui algajad arvavad.
Kuidas joonistada hobuse karva tekstuuri?
Ära püüa joonistada tervet keha täis väikesi kriipse. Selle asemel keskendu valgusele ja varjule. Läikiva karva mulje jätmiseks jäta lihaste kõige kumeramatesse kohtadesse (näiteks laudjas ja õlg) heledamad laigud või täiesti valged alad. See loob illusiooni siledast ja läikivast karvkattest.
Kas peaksin alustama peast või kerest?
Kuigi mõned kunstnikud alustavad peast, on proportsioonide paika saamiseks soovitatav alustada suurtest massidest ehk kerest. Kui alustad peast, on suur oht, et joonistad keha pea suhtes liiga väikese või suure. Kere paika panemine annab kindla raamistiku, kuhu külge ülejäänud osad proportsionaalselt lisada.
Milline on parim viis laka ja saba realistlikuks muutmiseks?
Väldi “ploki” joonistamist. Juuksed kasvavad salkudena. Alusta juurest ja tõmba pliiatsiga kiireid, sujuvaid jooni otste poole, vähendades survet joone lõpus. See teeb otsad peenemaks. Jäta salkude vahele tühimikke ja muuda joonte suunda, et näidata loomulikku sasimist.
Oma käekirja arendamine ja stiililised valikud
Kui oled omandanud hobuse realistliku anatoomia ja proportsioonide põhitõed, avaneb sulle uks loominguliseks vabaduseks. Kunstis ei ole olemas ühte ja ainsat “õiget” viisi hobust joonistada. Tõeline meisterlikkus ja isikupära tekivad siis, kui hakkad reegleid teadlikult painutama või oma stiiliga kohandama.
Võid katsetada erinevate lähenemistega. Näiteks võid proovida ekspressiivset stiili, kus jooned on jõulised, kiired ja nurgelised, andmaks edasi hobuse metsikut energiat ja jõudu. Või hoopis minimalistlikku stiili, kus püüad hobuse olemust tabada võimalikult väheste joontega, jättes vaataja kujutlusvõimele ruumi ülejäänu loomiseks. Samuti on populaarne karikatuurne või stiliseeritud lähenemine, kus teatud omadusi (nagu suured silmad või pikad jalad) liialdatakse emotsiooni rõhutamiseks.
Oluline on pidev vaatlemine. Käi võimalusel tallis või jälgi hobuseid videote vahendusel. Pane tähele, kuidas nende lihased liiguvad, kui nad kõnnivad, traavivad või galopeerivad. Märka, kuidas muutub nende näoilme, kui nad on lõdvestunud või erksad. Mida rohkem sa päris hobuseid jälgid, seda loomulikumaks ja veenvamaks muutuvad sinu joonistused, sõltumata valitud stiilist. Visandiplokk peaks olema sinu pidev kaaslane – isegi viis minutit kiiret visandamist päevas arendab kätt ja silma rohkem kui üks pikk joonistussessioon kord kuus.
