Kas olete kunagi vaadanud tühja paberilehte ja tundnud soovi jäädvustada sinna midagi elavat ja rõõmsat, näiteks oma lemmiklooma, kuid loobunud mõttest, sest arvasite, et see on liiga keeruline? Paljud inimesed usuvad ekslikult, et joonistamine on kaasasündinud anne, mis on antud vaid valitutele. Tegelikkuses on joonistamine aga oskus nagu iga teinegi – see koosneb tehnikast, vaatlemisest ja praktikast. Eriti loomade joonistamine võib tunduda hirmutav nende anatoomia ja karvkatte keerukuse tõttu. Kuid on olemas lihtne ja lollikindel meetod, mis muudab koera joonistamise imelihtsaks, jagades keerulise terviku lihtsateks geomeetrilisteks kujunditeks. Järgnevates lõikudes õpetame teile nipi, kuidas luua veenev ja armas koeravisand vaid mõne minutiga, isegi kui hoiate pliiatsit käes esimest korda üle aastate.
Vajalikud töövahendid ja ettevalmistus
Enne kui asume “salajase nipi” juurde, on oluline veenduda, et teil on olemas õiged vahendid. Õnneks ei vaja te kallist kunstitarvete arsenali. Tegelikult võib liiga paljude vahendite olemasolu algajat hoopis segadusse ajada. Parimad joonistused sünnivad sageli kõige lihtsamate vahenditega, sest see võimaldab keskenduda vormile ja joonele, mitte värvide segamisele või tehnilistele nüanssidele.
Siin on nimekiri asjadest, mida vajate:
- Harilik pliiats: Soovitatav on kasutada keskmise pehmusega pliiatsit, näiteks HB või 2B. Need libisevad paberil kergelt ja neid on lihtne kustutada. Kui soovite hiljem lisada tumedamaid varje, võib abiks olla ka pehmem pliiats (4B või 6B).
- Paber: Tavaline printeripaber sobib harjutamiseks suurepäraselt. Kui soovite teha korralikumat tööd, valige veidi paksem joonistuspaber, mis talub kustutamist paremini ega kortsu.
- Kustutuskumm: Kvaliteetne pehme kustutuskumm on hädavajalik. Veelgi parem on muditav kustutuskumm (söekumm), mis võimaldab eemaldada jooni õrnalt paberit kahjustamata.
- Teritaja: Terav pliiats on täpsuse alus, eriti kui joonistate detaile nagu silmad või karvad.
Lisaks füüsilistele vahenditele on vaja ka vaimset valmisolekut. Unustage perfektsionism. Esimene visand ei peagi olema muuseumi vääriline. Eesmärk on tabada looma olemust ja proportsioone.
Geomeetria on joonistamise alustala
Peamine põhjus, miks algajad joonistajad hätta jäävad, on see, et nad üritavad joonistada koera kontuuri ühe pideva joonena, alustades ninast ja lõpetades sabaga. See toob peaaegu alati kaasa ebaloomulikud proportsioonid – pea saab liiga suur või jalad liiga lühikesed.
Lihtne nipp seisneb selles, et me ei joonista alguses koera, vaid joonistame kujundeid. Iga loom, olgu see koer, kass või hobune, koosneb põhilistest geomeetrilistest vormidest: ringidest, ovaalidest, kolmnurkadest ja ristkülikutest. Kui õpite nägema neid kujundeid looma kehas, muutub joonistamine lapsemänguks.
Kujutage ette koera kehaehitust. Pea on tavaliselt ring või kergelt kandiline ovaal. Rinnakorv on suur ovaal ja tagaosa (puusad) on veidi väiksem ring. Jalad on sisuliselt torud või pulgad, mis on ühendatud liigestega. Kui panete need kujundid paberile õiges vahekorras, on teil olemas tugev vundament, millele ehitada detailid.
Samm-sammuline juhend: Koera visandamine
Nüüd, kus teooria on selge, asume praktika juurde. Järgige neid samme, et joonistada istuv koer. See on üks lihtsamaid poose alustamiseks.
1. samm: Põhivormide paika panemine
Alustage väga õrnade pliiatsijoontega. Ärge suruge pliiatsit paberile, sest need on abijooned, mis tuleb hiljem kustutada. Joonistage paberi ülemisse ossa ring – see on koera pea. Sellest veidi allapoole ja tahapoole joonistage suurem ovaal, mis tähistab rinnakorvi ja keha keskosa. Lisage keha ovaali alumisse ossa veel üks väiksem ring, mis tähistab koera tagaosa ja istuvat asendit.
2. samm: Kael ja koon
Ühendage pea ja keha kahe kumera joonega, et moodustada kael. Pidage meeles, et koera kael on tavaliselt üsna jäme ja karvane, nii et ärge tehke seda liiga peenikeseks. Pea ringi sisse, alumisse poolde, joonistage väiksem horisontaalne ovaal või ruut (sõltuvalt koera tõust) – see on koonu asukoht.
3. samm: Jalad ja käpad
See on koht, kus paljud teevad vea. Koera esijalad ei ole sirged pulgad; neil on küünarnukid ja randmed. Joonistage esijalad kahe pika ovaalina, mis ulatuvad rinnakorvist alla maapinnani. Lisage otstesse väikesed ringid käppadeks. Tagajalad on istuvas asendis kõverdatud. Joonistage suur “kints” (ovaal), mis ühendab tagaosa maapinnaga, ja lisage varbad.
4. samm: Kõrvad ja saba
Kõrvad annavad koerale iseloomu. Kas soovite lontkõrvadega spanjelit või kikkis kõrvadega lambakoera? Lontkõrvade puhul joonistage pea külgedele piklikud pisarakujulised vormid. Püstiste kõrvade puhul kasutage pea peal kolmnurki. Lisage tagaosa külge saba – see võib olla rõngas, sirge või kohev nagu reasel.
Detailide lisamine ja isikupära loomine
Kui põhikujundid ehk “skelett” on paigas, on aeg muuta see geomeetriline moodustis elavaks koeraks. Nüüd võite pliiatsit veidi tugevamalt suruda.
Alustage näost. Joonistage koonu ovaali sisse nina (tavaliselt pehme kolmnurk allapoole suunatud nurgaga). Silmad asetsevad koonu kohal, üksteisest piisavalt kaugel. Oluline on jätta silmadesse väike valge täpp – see on valguspeegeldus, mis annab loomale elava pilgu. Ilma selleta näevad silmad välja tühjad ja elutud.
Järgmisena tegelege suuga. Koera suu algab nina alt ja kaardub sageli ülespoole, jättes mulje naeratusest. Lõua alla võite lisada veidi karvu, et anda näole tekstuuri.
Karvkatte ja tekstuuri joonistamine
Üks suurimaid vigu, mida algajad teevad, on koera kontuuri joonistamine ühe pideva ja tugeva joonega. Looduses ei ole koerad ääristatud musta traadiga; nad on pehmed ja karvased. Selle efekti saavutamiseks kasutage katkestatud jooni ja lühikesi tõmbeid.
Kui liigute üle oma varasemate abijoonte (ringid ja ovaalid), ärge tõmmake sirget joont, vaid tehke lühikesi “siksakke” või kaari, mis järgivad karvakasvu suunda. Rinnakul on karvad tavaliselt pikemad ja sasitumad, käppadel lühemad ja siledamad.
Varjutamine annab joonistusele ruumilisuse. Mõelge, kust tuleb valgus. Kui valgus tuleb ülevalt vasakult, siis on koera parem külg ja kõhualune tumedamad. Lisage pliiatsiga õrnalt varjutust kaela alla, kõrvade taha ja käppade vahele. See “tõstab” koera paberilt üles ja muudab ta kolmemõõtmeliseks.
Levinumad vead, mida vältida
Isegi seda lihtsat meetodit kasutades võivad tekkida mõned komistuskivid. Siin on paar asja, mida silmas pidada:
- Liiga tugevad abijooned: Kui joonistate algsed ringid ja ovaalid liiga tumedalt, on neid hiljem võimatu kustutada ja need jäävad lõpptulemuses läbi kumama. Hoidke käsi lõdva ja jooned vaevunähtavad.
- Sümmeetria puudumine: Eriti eestvaates koera joonistades veenduge, et silmad ja kõrvad oleksid samal kõrgusel. Abiks on, kui joonistate näo keskele õrna vertikaalse teljejoone.
- Jalgade anatoomia eiramine: Koerad on varvaskõndijad. See, mida me peame sageli koera “põlveks” tagajalal, on tegelikult kand. Jälgige fotosid, et mõista, kuidas koera jalg tegelikult paindub.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Siin on vastused mõningatele küsimustele, mis võivad joonistamise käigus tekkida.
Kui kaua võtab aega, et õppida koera hästi joonistama?
See sõltub teie pühendumusest, kuid kasutades siin kirjeldatud geomeetriliste kujundite meetodit, peaksite suutma luua äratuntava ja armsa koera juba esimesel katsel umbes 5–10 minutiga. Realistliku ja detailse joonistuse saavutamine nõuab muidugi rohkem aega ja regulaarset harjutamist nädalate või kuude vältel.
Kas ma pean kasutama fotot või võin joonistada peast?
Algajatele on tungivalt soovitatav kasutada referentsfotot. Peast joonistades kipub aju asju lihtsustama ja moonutama. Foto vaatamine aitab mõista proportsioone, varjude asukohta ja karvkatte suunda. Kui olete anatoomia selgeks saanud, on peast joonistamine palju lihtsam.
Mida teha, kui koer näeb välja nagu siga või karu?
See on väga levinud probleem! Tavaliselt on süüdi nina ja koonu kuju. Koeral on tavaliselt suurem ja selgemini eristuv ninaots kui karul ning pikem koon kui seal. Kontrollige ka kõrvade asendit ja suurust – need on liigiliigiti väga spetsiifilised tunnused, mis määravad looma ilme.
Kuidas joonistada erinevaid koeratõuge sama meetodiga?
Meetod jääb samaks (ringid ja ovaalid), kuid te peate muutma kujundite proportsioone. Näiteks taksikoera puhul venitage keha ovaal pikaks ja tehke jalad lühikeseks. Mopsi puhul on pea ring suurem ja koonu ovaal peaaegu olematu. Vaatlusoskus on siin võtmetähtsusega.
Loominguline vabadus ja edasised arenguvõimalused
Olles omandanud põhilise visandamise oskuse, avaneb teile täiesti uus maailm. Joonistamine ei ole pelgalt reaalsuse kopeerimine, vaid ka eneseväljendus. Kui tunnete end kindlalt hariliku pliiatsiga, võite katsetada söe, pastellide või isegi akvarellidega. Võite hakata mängima koera ilmetega – tõsta kulme, et anda talle küsiv pilk, või panna ta jooksma, muutes jalgade asendit dünaamilisemaks.
Pidage meeles, et iga kunstnik, keda te imetlete, alustas samast kohast: ebakindlate joonte ja lihtsate kujunditega. Teie visandivihik on teie turvaline tsoon, kus pole valesid vastuseid ega halbu joonistusi, on vaid areng. Hoidke oma vanad joonistused alles; on äärmiselt motiveeriv vaadata aasta pärast tagasi ja näha, kui pika tee olete läbinud. Nii et võtke pliiats, leidke paber ja laske oma loovusel lennata – teie unistuste koer ootab paberile jõudmist!
