Loomade joonistamine võib tunduda ühe keerulisima ülesandena, millega algaja kunstnik silmitsi seisab. Erinevalt vaikelust või maastikust on loomad pidevas liikumises ning nende anatoomia on peidetud paksu karvkatte, sulgede või naha alla. Sageli juhtub, et paberile pandud koer meenutab pigem vorsti tikkude otsas või hobune näeb välja ebaloomulikult kange. Kuid hea uudis on see, et usutav joonistamine ei sõltu ainult andekusest, vaid pigem õigetest tehnikatest ja vaatlusoskusest. Kui õpid nägema looma keha lihtsate geomeetriliste vormidena ja mõistad põhilisi anatoomilisi seaduspärasusi, muutub protsess kordades kiiremaks ja nauditavamaks. Järgnevalt vaatame süvitsi meetodeid, mis aitavad sul visandada loomi elavalt ja proportsionaalselt, ilma et peaksid iga üksikut karva eraldi joonistama.
Alusta alati lihtsatest kujunditest
Kõige suurem viga, mida algajad teevad, on detailidega alustamine. Kui hakkad joonistama kassi silmast või tiigri triipudest, on väga suur tõenäosus, et pildi lõpuks on proportsioonid paigast ära ja keha ei mahu paberile. Saladus peitub dekonstrueerimises ehk keerulise vormi lammutamises lihtsateks osadeks.
Kujuta ette, et looma keha koosneb kolmest peamisest massist:
- Pea: Tavaliselt ring või ovaal, millele on lisatud koonu jaoks väiksem kast või silinder.
- Rinnakorv: Suur ovaal või ümaram kastike, mis moodustab kere esimese poole.
- Vaagen: Veidi väiksem ring või kast, mis tähistab tagumist osa.
Need kolm vormi on omavahel ühendatud lülisambaga. Enne detailide lisamist visanda need põhikujundid paberile väga õrnade joontega. See on nagu maja vundamendi ladumine – kui vundament on viltu, ei aita ka kõige ilusamad kardinad akende ees maja sirgeks muuta. Harjuta erinevate loomade – olgu selleks elevant, hiir või kaelkirjak – taandamist nendeks kolmeks põhikujundiks. See aitab sul mõista massi ja ruumilisust.
Dünaamika ja tegevusjoon
Et loom ei näeks paberil välja nagu topis, tuleb tabada tema liikumist. Igal poosil on domineeriv suund või rütm, mida kunstnikud nimetavad tegevusjooneks (inglise keeles line of action). See on kujuteldav joon, mis jookseb tavaliselt looma peast läbi selgroo kuni sabaotsani.
Enne kui joonistad ainsagi kehaosa, tõmba paberile üks pikk, sujuv ja hoogne kaar, mis markeerib looma asendit. Kas kass on kerra tõmbunud? Siis on tegevusjoon C-kujuline. Kas koer jookseb ja sirutab end välja? Siis on joon pigem S-kujuline või sirge nool. Ehita oma geomeetrilised vormid (pea, rinnakorv, vaagen) selle tegevusjoone peale. See tagab, et joonistus on voolav ja osad on omavahel loogilises seoses.
Anatoomia lihtsustatud käsitlus
Sa ei pea olema veterinaar, et joonistada loomi usutavalt, kuid teatud luustiku eripärade mõistmine on hädavajalik. Üks levinumaid kohti, kus algajad eksivad, on loomade jalgade liigesed.
Miks looma põlv tundub olevat tagurpidi?
Vaadates koera või hobuse tagajalgu, tundub sageli, et nende põlved painduvad tahapoole. Tegelikult on see, mida me peame põlveks, hoopis kand. Loomad kõnnivad sageli oma varvaste otsas (nagu koerad ja kassid) või varbaküünte otsas (nagu hobused). Nende tegelik põlv asub palju kõrgemal, peaaegu vastu keret, ja paindub täpselt samamoodi ettepoole nagu inimesel.
Jäta meelde see lihtsustatud skeem jalgade joonistamiseks:
- Esijalad: Mõtle neist kui “abaluu – õlavars – küünarvars – käpp”. Esijalgadel on küünarnukk, mis paindub tahapoole (asub rinnakorvi all).
- Tagajalad: Koosnevad reieluust (suunaga ette), sääreluust (suunaga taha) ja pöialuust (suunaga alla). See tekitab siksakilise “Z” kuju.
Selle “Z” kuju tabamine tagajalgadel annab loomale koheselt jõulise ja vetruva ilme, mis on vajalik hüppamiseks ja jooksmiseks.
Proportsioonid ja võrdlev mõõtmine
Kuidas teada, kui pikk peaks olema kael või kui suured on kõrvad? Vastus peitub võrdlemises. Ära kunagi arva suurusi, vaid mõõda neid silmadega, kasutades looma enda kehaosi mõõtühikuna.
Hea mõõtühik on looma pea pikkus. Küsi endalt:
- Mitu “pead” mahub looma kere sisse?
- Kas jalg on sama pikk kui kere kõrgus?
- Kus asub silm võrreldes kõrva ja ninaotsaga?
Kasuta pliiatsit sirge joonlauana, hoides seda väljasirutatud käes foto või modelli ees, et kontrollida nurki ja vahekaugusi. See on eriti oluline, kui joonistad looma keerulise nurga alt (rakursis). Näiteks kui hobune vaatab otse sinu poole, ei näe sa tema keha pikkust, vaid ainult rinda ja pead. Mõõtmine aitab sul usaldada seda, mida sa näed, mitte seda, mida sa arvad teadvat.
Karvkate ja tekstuur ilma liigse mürata
Algajate tüüpiline viga on püüda joonistada iga üksikut karva. Tulemuseks on “karvane” ja ebamäärane pilt, mis näeb välja nagu traathari. Selle asemel, et joonistada karvu, joonista karvasalke ja varjusid.
Järgi neid reegleid usutava karvkatte loomiseks:
- Joonista ainult varju piiril: Karv on kõige paremini nähtav seal, kus valgus läheb üle varjuks. Valgustatud aladel jäta paber tühjaks või kasuta väga õrnu jooni.
- Jälgi kasvusuunda: Karv kasvab alati kindlas suunas – ninast saba poole ja seljast kõhu poole. Kuid pööra tähelepanu keeristele (näiteks rinnal või puusadel), kus suund muutub.
- Välimine kontuur pole sirge: Ära tõmba looma ümber paksu ühtlast joont. Kasuta katkendlikku joont, et imiteerida karvade ebatasasust siluetil.
Kiirvisandamine ja harjutamine
Pealkirjas lubatud kiirus tuleb ainult läbi praktika, kuid on harjutusi, mis seda protsessi kiirendavad. Üks parimaid meetodeid on žestijoonistamine (gesture drawing). Sea endale taimer:
- 30 sekundit: Selles ajas jõuad paberile panna vaid tegevusjoone ja põhimeeleolu. See sunnib sind loobuma detailidest ja keskenduma tervikule.
- 1 minut: Jõuad lisada massid (pea, rind, puusad) ja jalgade asukohad.
- 5 minutit: Siin on aega juba proportsioonide kontrollimiseks ja näo markeerimiseks.
Tee selliseid harjutusi iga päev. Kasuta veebisaite, mis näitavad looma fotosid juhuslikus järjekorras kindla ajavahemiku tagant. See treenib su aju tegema kiireid otsuseid ja nägema olulist ebaolulise sees.
Korduma kippuvad küsimused
Miks mu joonistatud loomad näevad välja lamedad?
Lamedus tekib tavaliselt siis, kui joonistatakse ainult välist kontuuri, arvestamata vormi ruumilisust. Kasuta n-ö “läbijoonistamist” – joonista paberile ka need kehaosad (näiteks tagumine jalg), mis jäävad teiste taha. Samuti aitab, kui mõtled kehast kui silindritest ja kastidest ning varjutad neid vastavalt valgusallikale.
Kas fotode pealt maha joonistamine on petmine?
Kindlasti mitte. Algajale on fotode kasutamine hädavajalik, sest elus loom ei püsi paigal. Veelgi parem on, kui joonistad videost (peatades kaadrit) või teed visandeid loomaaias. Fotode kasutamine on õppeprotsessi normaalne osa, kuniks “visuaalne raamatukogu” su peas on piisavalt suur.
Kuidas joonistada looma silmi nii, et need oleksid elavad?
Elava silma saladus on valguspeegeldus (highlight). Jäta silma sisse väike valge täpp või ala, mis peegeldab valgusallikat. Samuti pea meeles, et silmamuna on ümmargune – silmalaud ümbritsevad seda kumerust. Ära unusta varjutada ka silmalau ülemist serva, mis heidab silmale varju.
Millist pliiatsit peaksin kasutama visandamiseks?
Visandamiseks sobib hästi pehmem pliiats (nt 2B või 4B), mis libiseb kergelt ja võimaldab teha erineva tugevusega jooni. Väga kõva pliiats (H-seeria) võib paberit kriimustada ja jätab liiga kahvatu joone, mida on raske ilma surveta näha.
Vajalikud töövahendid algajale kunstnikule
Kuigi loomi saab joonistada ka tavalise pastapliiatsiga salvrätikule, muudavad õiged vahendid õppimise sujuvamaks ja tulemuse professionaalsemaks. Siin on nimekiri asjadest, mida võiksid kaaluda:
Esiteks, paber on olulisem kui pliiats. Vali visandiplokk, mille paberil on veidi tekstuuri (mitte libe koopiapaber). Tekstuur “haarab” grafiiti paremini ja võimaldab luua sügavamaid toone. Paber ei pea olema kallis, kuid vähemalt 100 g/m² tihedusega paber kannatab ka kustutamist ilma kortsutamata.
Teiseks, hangi endale valik pliiatseid. HB on hea algseteks, vaevunähtavateks joonteks. 2B ja 4B on ideaalsed varjutamiseks ja tumedamate kontuuride jaoks. Söepliiatsid on samuti suurepärased loomade joonistamiseks, kuna nendega saab kiiresti katta suuri pindu ja luua pehmeid, karvkatet meenutavaid tekstuure, kuid need määrivad kergemini.
Kolmandaks, ära unusta kustutuskummi. Kuid ära vaata seda kui vigade parandajat, vaid kui joonistusvahendit. Söekustutuskumm (muditav kumm) on asendamatu abimees – sellega saad “joonistada” tumeda karva sisse heledaid salke, tupsutades grafiiti paberilt vähemaks, mitte seda hõõrudes. See tehnika on eriti kasulik vuntside või läikiva karva kujutamisel.
