Kas olete kunagi leidnud end olukorrast, kus laps ulatab teile paberilehe ja pliiatsi ning palub suure õhinaga: “Joonista mulle kaelkirjak!”? Paljude täiskasvanute jaoks toob see lihtne palve kaasa kerge paanika. Meenub kooliaegne kunstiõpetus, kus perspektiiv läks sassi ja proportsioonid ei klappinud. Kuid tõde on see, et lapsed ei oota teilt Michelangelo tasemel meistriteost ega anatoomiliselt täpset entsüklopeediapilti. Nad otsivad ühist aega, lõbu ja natuke maagiat, mis sünnib tühjale paberilehele. Lapse silmis on teie joonistatud kriipsujuku-kaelkirjak sama äge kui päris loom loomaaias, eriti kui teete joonistamise protsessi põnevaks. Selles artiklis vaatame, kuidas lihtsate geomeetriliste kujundite ja mõne kavala nipi abil luua terve loomaaed, mis paneb teie lapse silmad särama ja tõstab teie staatust “kunstnikuna”.
Unustage realism – mõelge kujundites
Suurim viga, mida täiskasvanud joonistades teevad, on püüd olla liiga realistlik. Loomade joonistamise saladus, eriti lastele tehes, peitub lihtsustamises. Kõik loomad, olgu need nii keerulised kui tahes, koosnevad tegelikult kolmest põhikujundist: ring, ovaal ja kolmnurk. Kui õpite neid kujundeid omavahel kombineerima, võite joonistada ükskõik keda, alates hiirest kuni elevandini.
Ring on tavaliselt pea. Ovaal sobib suurepäraselt kehaks. Kolmnurgad on asendamatud kõrvade, ninade ja isegi sabade joonistamisel. Kui hakkate looma vaatama kui kujundite kogumit, kaob hirm valge paberi ees. Näiteks on kass sisuliselt üks väiksem ring (pea), mis on ühendatud suurema ovaaliga (keha), millele on lisatud kaks väikest kolmnurka (kõrvad) ja pikk vorstike (saba). Nii lihtne see ongi.
Vajalikud vahendid loovuse vallandamiseks
Enne kui asume konkreetsete loomade juurde, räägime korraks vahenditest. Te ei vaja kalleid profitarbeid, et last üllatada. Tegelikult on lihtsamad vahendid tihti paremad, sest need ei tekita liigset aukartust.
- Harilik pliiats ja kustutuskumm: Need on teie parimad sõbrad. Harilikuga saate visandada õrnalt algsed kujundid ja kui midagi läheb valesti, on see kergesti parandatav. Valige pehmem pliiats (nt 2B), millega on mõnus ja sujuv joonistada.
- Must viltpliiats või tindipliiats: See on “maagia” tekitamiseks. Kui olete harilikuga kujundid paika saanud, tõmmake need musta joonega üle. See muudab pildi koheselt konkreetseks ja professionaalsemaks.
- Värvilised pliiatsid või kriidid: Lapsed armastavad värve. Isegi kui teie joonistus on veidi lopergune, muudab erksavärviline karvkate selle vastupandamatuks.
Samm-sammult: Kuidas joonistada laste lemmikloomi
Nüüd läheme praktiliseks. Siin on mõned konkreetsed näited, kuidas luua populaarseid loomi, kasutades meie kujundite meetodit.
1. Lõbus ja lihtne kass
Kass on klassika. Alustage paberilehe keskele ringi joonistamisest – see on pea. Lisage selle alla veidi suurem ovaal, mis on horisontaalses asendis – see on keha.
Järgmiseks on vaja detaile:
- Joonistage pähe kaks teravat kolmnurka kõrvadeks.
- Näo keskele tehke tagurpidi väike kolmnurk ninaks.
- Nina tipust tõmmake kaks kaart suu jaoks (nagu “J” täht ja selle peegelpilt).
- Ärge unustage vurrusid! Kolm pikka kriipsu kummalegi poole nina.
- Lõpuks lisage kehale neli vorstikest jalgadeks ja pikk vonklev saba.
Tulemus? Armas kass, mis valmis vähem kui minutiga.
2. Ustav koer
Koera joonistamine on sarnane kassile, kuid kujundid on veidi teised. Alustage taas peast, kuid seekord tehke ringi asemel pigem ümarate nurkadega ruut või lai ovaal – koera koon on tavaliselt kandilisem.
Erinevus tuleb kõrvades. Kui kassil on kikkis kolmnurgad, siis koerale joonistage pea külgedele kaks piklikku ovaali või “tilka”, mis ripuvad alla. See annab koheselt edasi koerale omase ilme. Keha võib olla sama ovaal mis kassilgi, kuid saba tehke lühem ja rõõmsalt püsti.
3. Ümmargune notsu
See on tõenäoliselt kõige lihtsam loom algajale. Notsu on peaaegu täielikult ringidest koosnev.
- Joonistage üks suur ring (keha).
- Selle ringi sisse, veidi ülespoole, joonistage väiksem ring (pea). See on trikk – notsu pea ja keha sulavad tihti kokku.
- Pea sisse tehke veel üks väiksem ovaal ninaks ja sellesse kaks täppi sõõrmeteks.
- Kõrvad on kolmnurgad, mis on veidi lonti vajunud.
- Jalad on lühikesed ristkülikud ja saba on väike krussis spiraal.
Kuidas anda loomadele iseloomu ja emotsioone
Lapse üllatamiseks ei piisa ainult looma kontuuridest. Tõeline võlu peitub näoilmetes. Vaid paari joone muutmisega saate teha looma rõõmsaks, kurvaks, üllatunuks või kavalaks. See on koht, kus saate lapsega suhelda: “Mis tuju karumõmmil täna on?”
Silmad on hinge peegel.
Lihtsad täpid on okei, aga proovige joonistada suuremad valged ringid ja nende sisse väiksemad mustad täpid (pupillid).
- Kui joonistate pupillid silma keskele, vaatab loom otse.
- Kui joonistate pupillid mõlema silma vasakusse serva, vaatab loom kõrvale – see võib jätta kavala mulje.
- Kui joonistate pupillid üksteisele väga lähedale (kõõrdi), on tulemus naljakas ja tobe.
Kulmud muudavad kõike.
Loomadel pole päriselt kulme, aga koomiksistiilis joonistades on need asendamatud. Kaks kaart ülespoole tähendavad üllatust või rõõmu. Kaks kaart allapoole (nagu V-täht) muudavad looma kurjaks või sihikindlaks. Proovige joonistada sama looma kolm korda, muutes ainult kulme, ja näidake lapsele, kuidas looma tuju muutub.
Mängud joonistamise ajal
Joonistamine ei pea olema ühepoolne tegevus, kus teie teete ja laps vaatab. Muutke see interaktiivseks mänguks. See arendab lapse loovust ja võtab teilt maha pinge olla “täiuslik kunstnik”.
“Kribuv-krabuv” mäng (või sodipodi mäng)
See on suurepärane harjutus kujutlusvõimele. Paluge lapsel joonistada paberile suvaline kritseldus või ebamäärane joon. Teie ülesanne on võtta teist värvi pliiats ja täiendada seda kritseldust nii, et sellest saaks loom või mingi tegelane. Näiteks võib suvalisest ringist saada siil, kui lisate talle okkad, või ussike, kui joonistate talle pika keha taha. Pärast vahetage rollid – teie teete kritselduse ja laps peab sellest midagi välja võluma.
Ühine loomaaed
Võtke suur paber (nt A3) ja hakake koos loomaaeda ehitama. Teie joonistate tiigri, laps joonistab tiigrile puuri või toidukausi. Teie joonistate ahvi, laps joonistab talle kätte banaani. Selline koostöö on palju väärtuslikum kui lihtsalt pildi ette joonistamine, sest laps tunneb end protsessi osana.
Korduma kippuvad küsimused joonistamise kohta (FAQ)
Paljudel vanematel tekib sarnaseid küsimusi ja hirme. Siin on vastused levinumatele muredele.
Mu laps tahab, et joonistaksin keerulisi loomi nagu dinosaurus või ükssarvik. Kuidas ma seda teen?
Mõelge alati tagasi põhikujunditele. Dinosaurus on sageli vaid suur ovaalne keha, pikk kael (nagu toru) ja väike pea. Ükssarvik on sisuliselt hobune, kellel on otsaees kolmnurk. Internetis on palju “step-by-step” juhendeid – ärge häbenege neid lapsega koos vaadata ja järele proovida. Lastele meeldib näha, et ka täiskasvanud õpivad ja harjutavad.
Mida teha, kui ma teen vea ja laps naerab selle üle?
Naerge kaasa! See on parim reaktsioon. Kui joonistasite koerale kogemata viis jalga või liiga suure pea, tehke sellest nali. Öelge: “Ohoo, see koer sõi vist liiga palju putru!” See õpetab lapsele, et vigade tegemine on normaalne ja enda üle naermine on tervislik oskus. Perfektsionism pärsib loovust, vigade aktsepteerimine aga toidab seda.
Millises vanuses lastega on need nipid kõige tõhusamad?
Need lihtsustatud kujundite nipid töötavad kõige paremini lastega vanuses 3–8 aastat. Nooremad naudivad lihtsalt värve ja liikumist, vanemad lapsed võivad hakata nõudma juba suuremat realismi. Kuid isegi 10-aastane võib nautida “sodipodi” mängu või koomiksistiilis loomade joonistamist.
Kas ma peaksin lapse joonistusi parandama?
Üldjuhul mitte. Kui laps joonistab lilla kassi või kolme jalaga koera, on see tema loominguline nägemus. Selle asemel, et öelda “kassid ei ole lillad”, küsige “Vau, kui põnev kass! Kas ta tuli võlumaalt?”. Teie eesmärk on julgustada eneseväljendust, mitte õpetada anatoomiat (vähemalt mitte alguses).
Looge ühiseid mälestusi paberil
Lõppkokkuvõttes ei mäleta teie laps aastate pärast seda, kas joonistatud jänese kõrvad olid ideaalselt sümmeetrilised või kas hobuse jalad olid õige pikkusega. Nad mäletavad seda tunnet, et emal või isal oli aega nendega koos laua taga istuda, pliiatsid käes, ja fantaseerida. Nad mäletavad naeru, kui elevandile sai kogemata liiga lühike lont, ja uhkust, kui said ise tiigrile triipe värvida.
Alustage täna. Võtke paberileht, kutsuge laps ligi ja öelge: “Teeme täna midagi ägedat. Ma näitan sulle, kuidas ringidest ja kolmnurkadest saab kokku panna terve loomaaia.” Te üllatute isegi, kui lihtne see tegelikult on ja kui palju rõõmu see väike tegevus teie koju toob. Joonistamine on oskus, mis paraneb harjutamisega, kuid rõõm koosveedetud ajast on kohene ja hindamatu.
