Inimkeha joonistamine on sageli kunstihuviliste jaoks üks suurimaid väljakutseid, sest meie aju on programmeeritud märkama ka kõige väiksemaid vigu proportsioonides või anatoomias. Paljud arvavad ekslikult, et realistlik joonistamine nõuab kaasasündinud annet, kuid tegelikkuses on see pigem tehniline oskus, mis põhineb vaatlemisel, mõõtmisel ja harjutamisel. Kui suudate kirjutada oma nime, on teil olemas piisav käeline koordinatsioon, et õppida joonistama ka keerulisi figuure. Alljärgnev juhend on koostatud just neile, kes soovivad alustada nullist, pakkudes loogilist ja struktureeritud lähenemist, mis muudab hirmutava ülesande hallatavateks etappideks.
Vajalikud töövahendid ja ettevalmistus
Enne esimese joone tõmbamist on oluline mõista, et kallid kunstitarbed ei tee kellestki paremat kunstnikku, kuid õiged vahendid teevad õppimise lihtsamaks. Alustamiseks ei ole vaja investeerida sadu eurosid; piisab vaid mõnest põhilisest elemendist, mis peaksid olema igas joonistuskomplektis.
- Pliiatsid: Varuge endale vähemalt kolm erinevat pliiatsit. HB on suurepärane algseks visandamiseks, kuna see on piisavalt hele ja kergesti kustutatav. 2B või 4B sobivad keskmiste toonide ja kontuuride jaoks, ning 6B või 8B on vajalikud sügavate varjude ja kontrasti loomiseks.
- Paber: Vältige tavalist printeripaberit, kuna see on liiga sile ja õhuke. Valige joonistuspaber (umbes 120-150 g/m²), millel on kerge tekstuur. See tekstuur aitab grafiidil paremini paberile kinnituda ja võimaldab luua sujuvamaid üleminekuid.
- Kustutuskumm: Lisaks tavalisele kustutuskummile on tungivalt soovitatav hankida söekumm (kneaded eraser). See on plastiliinisarnane vahend, mida saab vormida teravaks väikeste detailide jaoks või kasutada suurte pindade helendamiseks ilma paberit kahjustamata.
- Teritaja või nuga: Pliiatsid peavad olema teravad, eriti detailide joonistamisel. Paljud profid eelistavad teritamiseks nuga, et jätta grafiit pikemaks, mis võimaldab pliiatsit hoida lapikult ja katta kiiresti suuremaid pindu.
Proportsioonide mõistmine: 8 pea reegel
Kõige sagedasem viga, mida algajad teevad, on proportsioonide valesti hindamine – tavaliselt joonistatakse pea liiga suur või jalad liiga lühikesed. Realistliku inimfiguuri alustalaks on mõõtühikuna kasutada “pead”. See tähendab, et me mõõdame keha pikkust ja laiust suhtes pea kõrgusega.
Klassikalises kunstis ja anatoomias peetakse ideaalseks täiskasvanud inimese pikkuseks kaheksa pea kõrgust. Kuigi tegelikus elus võib see varieeruda (tavaliselt 7,5 pead), annab 8 pea reegel joonistamiseks kindla ja harmoonilise struktuuri.
Kuidas jaotada keha pikkust:
- 1. pea: Pea ise (lagipeast lõuani).
- 2. pea: Lõuast rinnanibudeni.
- 3. pea: Rinnanibudest nabani (või veidi allapoole, vöökohani).
- 4. pea: Nabast häbemeluu piirkonnani (see on keha keskpunkt).
- 5., 6., 7. ja 8. pea: Jaotuvad jalgadele. Põlved asuvad tavaliselt umbes 6. pea alumise piiri lähedal.
Kui jälgite seda lihtsat skaalat, väldite olukorda, kus teie joonistatud inimene näeb välja ebaloomulik või multifilmilik. Oluline on märkida, et laste puhul on proportsioonid täiesti teistsugused – vastsündinu on umbes 4 pead pikk ja 10-aastane laps umbes 6-7 pead pikk.
Samm-sammult protsess: “Traatmehikest” lihaseni
Realistlik joonistamine ei tähenda kontuuri mahajoonistamist algusest lõpuni. See on ehitusprotsess, mis algab seestpoolt väljapoole. Kujutage ette, et olete skulptor, kes ehitab esmalt karkassi ja seejärel lisab savi.
- Tegevusjoon (Gesture Line): Alustage alati ühest pikast ja sujuvast joonest, mis märgib selgroo ja keha üldist liikumist. See joon peaks jooksma peast kuni toetusjala kannani. See annab joonistusele elu ja dünaamika, vältides “tardunud nuku” efekti.
- Põhivormide paigutamine: Joonistage tegevusjoonele kolm peamist massi: pea (ovaal), rinnakorv (munakujuline vorm) ja vaagen (karbi või kausi kujuline vorm). Pöörake tähelepanu nende kaldenurkadele – harva on need täiesti otse.
- Jäsemete visandamine: Kasutage lihtsaid jooni käte ja jalgade märkimiseks ning väikeseid ringe liigeste (õlad, küünarnukid, randmed, põlved, hüppeliigesed) tähistamiseks. Kontrollige siin uuesti proportsioone – küünarnukk peaks jääma umbes vöökoha kõrgusele ja randmed ulatuma häbemeluu tasemeni.
- Mahu andmine silindritega: Nüüd, kui “luustik” on paigas, hakake ehitama liha luudele. Kujutage käsi ja jalgu silindritena. See aitab teil mõista jäsemete ruumilisust ja suunda. Ärge joonistage lihaseid veel detailselt, vaid keskenduge lihtsatele geomeetrilistele vormidele.
- Kontuuride täpsustamine: Alles nüüd on aeg ühendada need silindrid ja vormid sujuvaks inimkehaks. Jälgige lihaste kumerusi, kuid ärge üle pingutage – realistlik keha on sageli sujuvam, kui anatoomiaõpikute lihased.
Nägu ja detailid: vähem on rohkem
Näo joonistamine hirmutab paljusid, kuid ka siin kehtivad kindlad reeglid. Kõige levinum viga on silmade paigutamine laubale liiga lähedale. Tegelikkuses asuvad silmad näo vertikaalsel teljel täpselt keskel (lagipeast lõuani mõõtes).
Nina alumine osa asub poolel teel silmade ja lõua vahel, ning suu asub omakorda poolel teel nina ja lõua vahel. Kõrvad algavad tavaliselt silmade kõrguselt ja lõppevad nina alumise ääre kõrgusel. Kui joonistate nägu, vältige iga üksiku ripsmekarva või hamba väljoonistamist – see muudab tulemuse ebaloomulikuks. Selle asemel vihje varjude ja üldiste kujunditega detailidele.
Valgus ja vari: ruumilisuse võti
Joonistus paberil on kahemõõtmeline. Et muuta see kolmemõõtmeliseks illusiooniks, on vaja valgust ja varju. Ilma varjudeta näeb joonistus välja lame.
Määrake kindlaks valguse allikas (näiteks ülevalt paremalt). Kõik pinnad, mis on suunatud valguse poole, jäävad heledaks. Pinnad, mis pöörduvad valgusest eemale, muutuvad tumedamaks. Ärge unustage heidetud varju (vari, mille keha viskab maapinnale või iseendale) ja peegelduvat valgust (vari ei ole kunagi täiesti must, sest ümbritsevad pinnad peegeldavad valgust tagasi varjualasse).
Kasutage pliiatsi külge sujuvaks varjutamiseks ja vältige liigset näpuga laialihõõrumist, kuna see võib muuta joonistuse poriseks. Pigem kasutage kihilist viirutamist (hatching) või pehmet ringitamist, et saavutada soovitud tonaalsus.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Siin on vastused levinud küsimustele, mis algajatel joonistajatel sageli tekivad.
Miks mu joonistatud inimesed näevad välja kanged ja elutud?
See on tavaliselt märk sellest, et olete keskendunud liialt kontuuridele ja unustanud “tegevusjoone” (gesture line). Järgmine kord alustage kiirest, 30-sekundilisest visandist, mis püüab tabada ainult poosi energiat ja liikumist, ilma detailideta. See aitab vältida robotlikku jäikust.
Kuidas joonistada käsi ja sõrmi nii, et need ei meenutaks vorste?
Käed on kurikuulsalt rasked. Ärge proovige joonistada kohe sõrmi. Joonistage esmalt labakäe “labidas” või nelinurk, ja seejärel lisage sõrmed rühmitatult (näiteks labakinnas). Pidage meeles, et sõrmed koosnevad kolmest lülist ja need ei ole painduvad voolikud, vaid sirged segmendid, mis painduvad liigestest.
Kas ma peaksin joonistama fotolt või elusast modellist?
Mõlemal on oma koht. Algajale on fotolt joonistamine lihtsam, kuna modell ei liigu ja valgus ei muutu. Kuid elusmodell (või iseenda peeglist vaatamine) on asendamatu ruumitaju arendamiseks. Soovitatav on alustada fotodest, kuid proovida võimalusel ka natuurist visandamist.
Kui kaua võtab aega, et õppida realistlikult joonistama?
See sõltub harjutamise sagedusest. Kui joonistate iga päev 30 minutit, märkate märgatavat arengut juba kuu ajaga. Professionaalse taseme saavutamine võib võtta aastaid, kuid nauditavaid ja äratuntavaid portreesid või figuure on võimalik luua juba mõnekuulise pühendunud õppe järel.
Isikupära leidmine ja järjepidevus
Tehniliste oskuste omandamine on vundament, millele saate ehitada oma unikaalse stiili. Kui olete selgeks saanud reeglid – anatoomia, proportsioonid ja varjutamine –, on teil vabadus neid reegleid teadlikult rikkuda, et väljendada emotsioone või isikupära. Realism ei ole alati lõppeesmärk; see on tööriist, mis annab teile kontrolli oma loomingu üle.
Kõige olulisem on mitte lasta end heidutada esimestest ebaõnnestumistest. Iga “kole” joonistus on samm meistriklassi suunas, sest see õpetab teile midagi uut. Hoidke oma vanad visandiblokid alles, et saaksite hiljem oma arengut vaadata – see on parim motivatsioon jätkamiseks. Võtke pliiats kätte iga päev, kasvõi viieks minutiks, ja õppige nägema maailma kunstniku pilguga: vormide, valguse ja varjude mänguna.
