Paljud inimesed vaatavad imetlusega kunstiteoseid või isegi sõbra visandivihikut ja ohkavad sügavalt, olles veendunud, et nemad ei suuda kunagi midagi sellist paberile panna. Levinud on eksiarvamus, et joonistamisoskus on müstiline kaasasündinud anne – midagi, mis on sulle kas hällis kaasa antud või millest oled igaveseks ilma jäetud. Tõde on aga hoopis proosalisem ja samas palju lootustandvam: joonistamine on oskus, täpselt nagu jalgrattasõit, kirjutamine või söögitegemine. Keegi ei sünni pliiats käes, oskades koheselt anatoomiliselt täpset portreed visandada. Iga “andekas” kunstnik on tegelikult veetnud tuhandeid tunde harjutades, vigu tehes ja oma käe ning silma koostööd treenides. Kui suudad kirjutada oma nime, on sul olemas piisav motoorika, et õppida joonistama ilusaid ja nauditavaid pilte.
Miks me arvame, et meil puudub anne?
Enamik meist lõpetas joonistamise kuskil algkooli ja põhikooli vahelisel ajal. Lapsena joonistavad kõik julgelt ja rõõmuga, muretsemata proportsioonide või perspektiivi pärast. Mingil hetkel aga tekib kriitiline meel. Me hakkame võrdlema oma kritseldusi reaalsusega või teiste laste töödega ja kui tulemus ei vasta ootustele, teeme järelduse: “Ma ei oska joonistada.” See otsus peatab arengu. Kui sa pole joonistanud alates 10. eluaastast, on loomulik, et 30-aastasena pliiatsit kätte võttes on sinu joonistamisoskus endiselt 10-aastase tasemel. See ei tähenda ande puudumist, vaid lihtsalt praktika puudumist. Hea uudis on see, et täiskasvanuna on sul midagi, mida lapsel ei ole – püsivus, analüüsivõime ja distsipliin.
Esimesed sammud: Varustus, mis ei murra rahakotti
Algajana on lihtne langeda lõksu, kus arvatakse, et kallid vahendid teevad sinust parema kunstniku. Tegelikkuses on liiga suur valik pigem segav. Alustamiseks on vaja äärmiselt lihtsat komplekti:
- Harilik pliiats: Ei ole vaja tervet karbitäit erineva tugevusega pliiatseid. Üks korralik HB (keskmise tugevusega) või 2B (veidi pehmem) pliiats on ideaalne visandamiseks ja varjutamiseks.
- Paber: Väldi kalleid lõuendeid või tekstuurseid akvarellipabereid. Tavaline koopiapaber või soodne spiraalköites visandivihik on parim, sest see võtab ära pinge “rikkuda kallis paber”.
- Kustutuskumm ja teritaja: Vali pehme valge kustutuskumm, mis ei määri paberit. Terav pliiats on täpse joone alus.
Saladus number üks: Õpi nägema kujundeid, mitte objekte
Suurim viga, mida algajad teevad, on see, et nad püüavad joonistada objekte nii, nagu nad teavad neid olevat, mitte nii, nagu nad neid näevad. Näiteks kui palud kellelgi joonistada silma, joonistavad nad sageli mandlikujulise ovaali, mille keskel on ring, sest “nii näeb silm välja”. Tegelikkuses on silm keerukas segu varjudest, laugudest ja ripsmetest ning nurk muudab selle kuju drastiliselt.
Selleks, et joonistada realistlikult, pead unustama objekti nime. Ära mõtle: “Ma joonistan tooli”. Selle asemel vaata objekti ja lammuta see algosadeks. Tool koosneb tegelikult ristkülikutest, silindritest ja joontest. Kui suudad paberile kanda õige suuruse ja paigutusega geomeetrilised kujundid, tekibki pilt toolist justkui iseenesest. See ongi kunstniku “maagiline pilk” – oskus taandada keeruline maailm lihtsateks kujunditeks.
Harjutus: Pööratud joonistamine
Üks kuulsamaid harjutusi aju “ümberlülitamiseks” on pildi tagurpidi joonistamine. Võta mõni lihtsam joonjoonis (näiteks Picasso visand), pööra see tagurpidi ja proovi seda kopeerida. Kuna pilt on tagurpidi, ei suuda su aju tuvastada objekte (näiteks “see on käsi” või “see on nina”). Selle asemel on aju sunnitud keskenduma joonte pikkusele, nurgale ja omavahelisele suhtele. Tulemus on sageli üllatavalt täpne ja palju parem kui see, mida oleksid suutnud joonistada pilti õigetpidi vaadates.
Ruudustiku meetod – petmine või nutikas abivahend?
Kui proportsioonid valmistavad peavalu, on ruudustiku meetod (inglise keeles grid method) asendamatu abimees. Seda on kasutanud kunstnikud läbi sajandite, sealhulgas vanad meistrid.
- Võta foto, mida soovid joonistada.
- Joonista fotole ruudustik (näiteks 2×2 cm ruudud).
- Joonista oma tühjale paberile täpselt samasugune, kuid väga õrn ruudustik.
- Nüüd ära proovi joonistada tervet pilti korraga. Keskendu vaid ühele ruudule. Joonista ära ainult need jooned, mis asuvad esimeses ruudus, seejärel teises jne.
See meetod tükeldab suure ja hirmutava ülesande väikesteks, hallatavateks osadeks. Sinu aju ei pea muretsema, kas nina on kõrvadega proportsioonis – sa pead muretsema ainult selle üle, kuhu joon ristub ruudu servaga. See on kindlaim viis saavutada äratuntav ja proportsionaalne tulemus ilma eelneva kogemuseta.
Valgus ja vari: Kuidas muuta pilt ruumiliseks
Joonistus on kahemõõtmeline, aga maailm meie ümber on kolmemõõtmeline. Kuidas tekitada illusioon sügavusest? Vastus on valgus ja vari (varjutamine). Ilma varjudeta näeb joonistus välja lame nagu värviraamatu kontuur.
Algaja lihtsaim viis varjutamiseks on kasutada kolme tooni süsteemi:
- Valgus (Highlight): Paberi valge pind, kuhu valgus langeb otse. Jäta need alad tühjaks.
- Kesktoon (Midtone): Objekti tegelik värv ja kerge vari. See on ala, mida katad õrna pliiatsikriipsutusega.
- Sügav vari (Core Shadow): Kõige tumedam ala, kus objekt on valguse eest varjatud, ning heitvari (vari, mida objekt viskab pinnale).
Proovi joonistada lihtne ring. See on vaid ringjoon. Nüüd määra, kust tuleb valgus (näiteks ülevalt vasakult). Jäta ülemine vasak osa valgeks, varjuta ringi keskosa õrnalt ja tee alumine parem serv tumedaks. Lisa ringi alla tume heitvari. Järsku on sinu ringist saanud ruumiline kera.
Negatiivne ruum on sinu sõber
Veel üks võimas kontseptsioon on “negatiivne ruum”. See on ruum, mis jääb objekti ümber ja vahele. Näiteks kui joonistad tassi, millel on sang, siis ära keskendu ainult sanga kujule. Vaata hoopis seda tühja auku, mis jääb sanga ja tassi vahele. Mis kujuga see on? Kas see on poolkuu või kolmnurk? Tihti on lihtsam joonistada seda tühja kuju (negatiivset ruumi) kui objekti ennast. Kui negatiivne ruum on õige, on automaatselt õige ka objekt selle ümber.
Korduma kippuvad küsimused
Kas ma pean oskama joonistada peast?
Ei, kindlasti mitte. Enamik professionaalseid kunstnikke kasutab referentse (fotosid, modelle, tegelikke esemeid). Peast joonistamine nõuab tohutut visuaalset “raamatukogu”, mis tekib alles aastatepikkuse vaatlemise ja joonistamise järel. Algajana on pildi maha joonistamine parim viis õppimiseks.
Kui kaua võtab aega, et hästi joonistama õppida?
See on individuaalne ja sõltub sellest, mida pead “heaks”. Märgatavaid edusamme võid näha juba paari nädala jooksul, kui harjutad igapäevaselt 15–20 minutit. Realistliku portree joonistamine võib võtta aastaid praktikat, kuid nauditavate visandite tegemine on kättesaadav palju kiiremini.
Mu käsi väriseb ja jooned tulevad konarlikud, mida teha?
See on täiesti normaalne. Algajad kipuvad hoidma pliiatsit kramplikult ja joonistama ainult randmest või sõrmedest. Proovi hoida pliiatsit kaugemalt ja liigutada tervet kätt küünarnukist või isegi õlast. See muudab jooned sujuvamaks ja energilisemaks. “Karvane” joon (palju lühikesi kriipse ühe pika joone asemel) on ebakindluse märk, mis kaob praktikaga.
Kas digitaalne joonistamine on lihtsam?
Digitaalsel joonistamisel on eeliseid, nagu “undo” nupp (tagasivõtmine) ja kihid, mis teevad vigade parandamise lihtsaks. Samas nõuab see spetsiifilist tarkvara ja riistvara tundmaõppimist. Joonistamise põhitõed (perspektiiv, valgus, kompositsioon) on samad nii paberil kui ekraanil. Pliiats ja paber on odavaim ja vahetuim viis alustamiseks.
Kust leida inspiratsiooni ja kuidas jätkata?
Kõige olulisem samm on muuta joonistamine harjumuseks, mitte kohustuseks. Ära sea endale eesmärgiks luua meistriteos iga kord, kui pliiatsi kätte võtad. Luba endal teha “inetuid” pilte. Visandivihik on sinu privaatne jõusaal, mitte kunstigalerii. Visanda oma kohvitassi hommikul, oma lemmiklooma magades või pargis istudes mööduvaid inimesi.
Tänapäeval on internet täis suurepäraseid tasuta ressursse. YouTube’i kanalid pakuvad samm-sammult õpetusi kõigest alates puude joonistamisest kuni inimnäoni. Pinterest on ammendamatu inspiratsiooniallikas fotode leidmiseks, mida maha joonistada. Liitu sotsiaalmeedias algajate kunstigruppidega, kus saad jagada oma edusamme ja saada julgustust. Pea meeles: iga professionaal oli kunagi amatöör, kes lihtsalt ei andnud alla. Sinu kunstianne ei ole puudu, see on lihtsalt veel avastamata.
