Eesti keele kirjavahemärgistus on teema, mis tekitab ebakindlust isegi kõige kogenumates kirjutajates. Kooliajast on meile kõigile jäänud meelde lihtsustatud reegel, et teatud sõnade ette tuleb alati koma panna. Üks sagedasemaid sõnu, millega seoses see automaatne liigutus tekib, on asesõna „mis“. Kuigi enamikul juhtudel on koma kasutamine selle sõna ees tõepoolest vajalik ja õigustatud, leidub eesti keele süntaksis mitmeid nüansse ja erandeid, mida tasub teada, et vältida levinud vigu. Kirjavahemärgid ei ole tekstis pelgalt ilu pärast; need struktureerivad mõtet, aitavad lugejal intonatsiooni tabada ja hoiavad ära kahemõttelisusi. Selles artiklis vaatame süvitsi, milline on „mis“ ja koma vaheline suhe, millal on koma kohustuslik ja millistel harvadel juhtudel tuleks see sisestamata jätta.
Põhireegel: miks me üldse koma paneme?
Et mõista, millal koma panna, tuleb esmalt aru saada lause ehitusest. Eesti keeles kehtib lauseehituse põhimõte, kus kõrvalause eraldatakse pealusest komaga. Sõna „mis“ on siduv asesõna, mis juhatab sisse kõrvallause. Seega, kui lauses on kaks tegevust (kaks öeldist) ja üks neist on seotud sõnaga „mis“, on tegemist liitlausega, kus osalaused tuleb üksteisest eraldada.
Kõige klassikalisem näide on olukord, kus pealause lõpeb ja „mis“ alustab täpsustavat kõrvallauset:
- See on raamat, mis mulle väga meeldis.
- Laual seisab vaas, mis on täidetud lilledega.
- Ta rääkis loo, mis pani kõik kuulajad naerma.
Kõigis neis näidetes on loogika lihtne: esimene lausepool on pealause ja „mis“ juhatab sisse uue mõtteosa, mis kirjeldab eelnevat nimisõna. Siin on koma kasutamine vältimatu ja kohustuslik. Ilma komata oleks lause grammatiliselt väär ja raskesti loetav.
Kuidas tunda ära kõrvallause?
Viga tekib sageli siis, kui kirjutaja ei suuda tuvastada, kas tegemist on kõrvallausega või mitte. Kõige kindlam viis seda kontrollida on otsida lausest tegusõnu ehk öeldisi. Igas osalauses peab olema oma tegusõna (pöördes olev verb). Kui sõnale „mis“ järgneb tegevus või olemist väljendav sõna (nt on, tegi, jooksis, arvas), on tegemist kõrvallausega ja koma on sõna ees vajalik.
Koma paigutus, kui „mis“ asub lause keskel
Üks sagedasemaid eksimusi ei ole mitte koma panemata jätmine sõna „mis“ ette, vaid teise koma unustamine kõrvallause lõppu. Kui „mis“-lause asub pealause sees (ehk pealause katkeb korraks ja jätkub pärast kõrvallauset), tuleb see eraldada komadega mõlemalt poolt.
Vaatame näiteid:
- Auto, mis eile katki läks, on nüüd paranduses.
- Inimesed, mis tahes põhjusel nad ka hilinesid, paluti saali mitte lubada.
- Kook, mis ahjus küpseb, lõhnab imeliselt.
Kui te jätaksite teise koma (pärast sõnu läks, hilinesid või küpseb) panemata, jookseks lause lugeja jaoks kokku. Tekiks olukord, kus kõrvallause sulandub pealause jätkuga, tekitades segadust. Seega, reegel on: kui „mis“ alustab lause keskel asuvat kiilu või täpsustust, on vaja kahte koma – ühte ette ja teist taha.
Olukorrad, kus koma „mis“ ees EI käi
Nüüd jõuame artikli kõige olulisema osani. Kuigi kooliõpetus on meisse juurutanud refleksi panna „mis“ ette alati koma, on olukordi, kus see on viga. Need erandid on seotud peamiselt rinnastavate sidesõnadega, eriti sõnaga „ja“.
Kaks kõrvallauset ja sidesõna „ja“
Kui pealausele järgneb kaks või enam „mis“-sõnaga algavat kõrvallauset, mis on omavahel ühendatud sidesõnaga „ja“, siis nende kahe kõrvallause vahele koma ei panda. See on analoogne loeteluga: kui me ütleme „õunad ja pirnid“, siis me ei pane koma. Sama kehtib lausete kohta.
Näide:
- Ma leidsin üles kirja, mis oli kadunud ja mis sisaldas olulist infot.
Analüüsime seda lauset. Esimene koma (pärast sõna kirja) on kohustuslik, sest see eraldab pealause kõrvallausest. Kuid sõna „ja“ ees koma ei ole, sest see ühendab kahte samaväärset kõrvallauset, mis mõlemad käivad sama pealause (kirja leidmise) kohta. Teine „mis“ on siin justkui loetelu teine element.
Veel näiteid:
- See on mees, keda kõik tunnevad ja keda alati usaldatakse. (Kehtib ka teiste asesõnade puhul).
- Küsimus on selles, mis juhtus eile ja mis saab edasi.
NB! Kui sidesõna „ja“ asemel oleks kasutatud vastandavat sidesõna (nt kuid, vaid, aga), siis tuleks koma panna ka kahe kõrvallause vahele.
Väljendid „mis tahes“ ja „kes tahes“
Eesti keeles on levinud ühendid mis tahes (mistahes) ja kes tahes. Kui neid kasutatakse lauses määratleva asesõnana (tähenduses ükskõik milline), ei toimi need alati kõrvallause algatajana, vaid fraasi osana. Siiski on siin piirid hägused ja sõltuvad lause ehitusest. Kui „mis tahes“ moodustab omaette osalause koos öeldisega, kehtivad tavalised komareeglid.
Kääne ei muuda reeglit: mida, mille, millest
Oluline on meeles pidada, et sõna „mis“ on vaid üks vorm. See asesõna käädub (mis, mille, mida, millesse jne) ja reeglid kehtivad täpselt samamoodi kõigi käänete puhul. Lugeja ei tohiks lasta end segadusse ajada sellest, kui lause algab sõnaga „mida“ või „kelle“.
- Ma ei tea, mida sa sellega mõtled.
- See on maja, mille katus vajab parandamist.
- Ta rääkis probleemist, millest keegi teine ei teadnud.
Kõigil neil juhtudel on tegemist kõrvallausega ja koma on vajalik.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt leiate vastused kõige sagedamini tekkivatele küsimustele seoses sõnaga „mis“ ja kirjavahemärkidega.
1. Kas lause alguses oleva „mis“ ette käib koma?
Ei, lause alguses ei käi kunagi koma (välja arvatud juhul, kui tegemist on väga spetsiifilise loeteluga eelneva lause jätkuks, mis on haruldane). Kui lause algab sõnaga „Mis“, on tegemist küsilausega või hüüatusega ja selle ette ei ole midagi panna.
2. Kas sõna „ja“ ette käib koma, kui sellele järgneb „mis“?
See sõltub kontekstist. Kui „ja“ ühendab kahte pealauset ning teine pealause algab sõnaga „mis“ (mis on harv ja kohmakas stiil), siis üldjuhul koma ei panda, kui neil on ühine lauseosa. Kuid kõige tavalisem on olukord: “Ta tuli koju ja mis ta seal nägi, oli üllatav.” Siin „ja“ ühendab pealauset „ta tuli koju“ ja järgnevat lauseosa. Koma tuleb panna „mis“ järele või ette vastavalt sellele, kus algab uus kõrvallause. Täpsemalt: kui „mis“ alustab kõrvallauset, mis on põimitud teise lause sisse, siis koma reeglid kehtivad kõrvallause eraldamiseks.
3. Mis vahe on sõnadel „mis“ ja „kes“ komastamise mõttes?
Kirjavahemärkide reeglite seisukohalt vahet ei ole. Mõlemad on siduvad asesõnad, mis juhatavad sisse kõrvallause. Reeglid on identsed: Poiss, kes jooksis… ja Auto, mis sõitis… on kirjavahemärkide mõttes samaväärsed.
4. Kas „nii… et“ ja „see… mis“ konstruktsioonides on alati koma?
Jah, kui tegemist on kõrvallausega. Näiteks: See, mis sa tegid, oli vale. Või: Ta jooksis nii kiiresti, et kukkus. (Siin on sidendiks küll „et“, aga loogika on sama). Asesõna „see“ täpsustamisel „mis“-kõrvallausega on koma kohustuslik.
Nipid enesekontrolliks ja teksti toimetamiseks
Õigekiri ei pea olema tuumafüüsika. Kui olete kirjutanud pika e-kirja või dokumendi ja kahtlete, kas komad on õiges kohas, proovige järgmisi lihtsaid võtteid.
Esiteks, lugege lauset mõttes või valjult ette. Koma tähistab kõnes sageli pausi. Kuigi intonatsioon ei ole alati sajaprotsendiline reegel (mõnikord teeme pausi seal, kus koma pole, ja vastupidi), annab see siiski hea vihje, kus üks mõte lõpeb ja teine algab.
Teiseks, otsige üles tegusõnad. See on kõige lollikindlam meetod. Tõmmake mõttes joon alla igale sõnale, mis väljendab tegevust (sööb, on, magab, mõtleb). Kui näete sõna „mis“ ja sellele järgneb või eelneb vahetult tegusõna sisaldav lauseosa, on piir nende vahel ja sinna käib koma.
Kolmandaks, jälgige rinnastust. Kui näete sõna „ja“ kahe „mis“-lause vahel, siis olge valvas – tõenäoliselt sinna koma ei käi. See on koht, kus ülipüüdlikud kirjutajad kõige sagedamini eksivad, pannes koma igaks juhuks.
Lõpetuseks tasub meeles pidada, et selge lauseehitus on parem kui keeruline ja liigsete komadega koormatud tekst. Kui lause tundub liiga pikk ja täis „mis“-konstruktsioone, on sageli mõistlikum jagada see kaheks eraldi lauseks. Nii väheneb vigade oht ja paraneb teksti loetavus.
