Inimese joonistamine on paljude kunstihuviliste jaoks üks suurimaid väljakutseid, kuid samas ka üks kõige rahuldust pakkuvamaid oskusi, mida on võimalik omandada. Sageli arvatakse ekslikult, et realistliku figuuri paberile kandmiseks on vaja kaasasündinud annet, ent tegelikkuses on see õpitav tehnika, mis põhineb proportsioonide mõistmisel, vaatlusoskusel ja järjepideval harjutamisel. Kui olete kunagi tundnud frustratsiooni, et teie joonistatud inimene näeb välja ebaloomulik või “krampis”, siis see juhend on mõeldud just teile. Me unustame hetkeks keerulised anatoomiaõpikud ja keskendume loogilisele protsessile, mis aitab keerulise inimkeha jagada lihtsateks geomeetrilisteks vormideks, muutes joonistamise nauditavaks ja jõukohaseks tegevuseks.
Ettevalmistus ja vajalikud töövahendid
Enne pliiatsi paberile asetamist on oluline luua endale sobiv töökeskkond ja valida õiged vahendid. Algajana ei ole vaja investeerida kallitesse kunstitarvetesse, kuid teatud põhivarustus muudab õppimise tunduvalt lihtsamaks. Halb paber või liiga kõva pliiats võivad tekitada asjatut takistust ja vähendada motivatsiooni.
Siin on nimekiri vahenditest, mida vajate edukaks stardiks:
- Pliiatsid: Soovitatav on kasutada erineva tugevusega pliiatseid. HB pliiats sobib suurepäraselt kergete abijoonte ja visandite tegemiseks, kuna seda on kerge kustutada. B või 2B pliiatsid on pehmemad ja tumedamad, sobides ideaalselt kontuuride rõhutamiseks ja varjutamiseks.
- Paber: Tavaline printeripaber (koopiapaber) sobib harjutamiseks hästi, kuid spetsiaalne joonistuspaber (umbes 100-120 g/m²) kannatab rohkem kustutamist ja parandamist ilma kortsuseta.
- Kustutuskumm: Eelistage pehmet vinüülkustutuskummi või veel parem – muditavat kustutuskummi (kneaded eraser). Muditav kumm ei jäta puru ja võimaldab õrnalt heledamaks muuta liiga tumedaid jooni ilma paberit kahjustamata.
- Teritaja: Terav pliiats on täpse joonistuse alus. Nüri otsaga on raske tabada peeneid detaile, nagu silmad või sõrmed.
Inimese proportsioonide põhitõed
Kõige sagedasem viga, mida algajad teevad, on proportsioonide eiramine. Sageli joonistatakse pea liiga suur või käed liiga lühikesed. Et seda vältida, kasutavad kunstnikud mõõtühikuna “pea suurust”. Keskmine täiskasvanud inimene on pikkuselt umbes 7,5 kuni 8 pead. See tähendab, et kui võtate inimese pea kõrguse ja laote need üksteise alla, peaks keha pikkus vastama kaheksale sellisele ühikule.
Olulised orientiirid kehaehituses:
- Pea: Esimene ühik on loomulikult pea ise.
- Rindkere: Teine pea pikkus lõpeb tavaliselt rinnanibude joonel.
- Naba: Kolmas ühik ulatub nabani. Naba asub enamasti küünarnukkidega samal joonel.
- Hargmik: Neljas ühik tähistab keha keskpunkti ehk jalgevahet. Siit algavad jalad. Randmed ulatuvad samuti umbes sellele joonele.
- Põlved: Põlved asuvad umbes kuuenda ühiku alguses või keskel, olenevalt inimese pikkusest.
- Jalad: Viimased kaks ühikut moodustavad sääred ja labajalad.
Selle süsteemi kasutamine aitab vältida “multikalikke” proportsioone, välja arvatud juhul, kui see ongi teie taotluslik stiil.
Samm-sammuline joonistamise protsess
Nüüd, kui teooria on selge, asume praktika juurde. Ärge püüdke kohe joonistada täiuslikku kontuuri. Joonistamine on ehitamine – me alustame vundamendist ja liigume detailide poole.
Samm 1: “Traatmehikese” visandamine
Alustage väga õrnade joontega. Joonistage ovaal pea jaoks. Seejärel tõmmake vertikaalne joon, mis tähistab selgroogu ja keha kes Telge. Märkige horisontaalsete joontega ära õlgade ja puusade laius. Mehed on tavaliselt õlgadest laiemad, naised aga puusadest. Ühendage need jooned, et luua lihtne skelett käte ja jalgadega. See etapp määrab poosi ja proportsioonid.
Samm 2: Mahu lisamine geomeetriliste kujunditega
Inimkeha ei ole lame; see koosneb silindritest ja keradest. Joonistage liigese kohtadesse (õlad, küünarnukid, põlved, randmed) väikesed ringid. Käsivarte ja reite ning säärte jaoks kasutage silindreid või piklikke ovaale. Rindkere võib kujutada suure ovaalina ja vaagnapiirkonda kolmnurga või kausja kujundina. See etapp muudab teie kriipsujukust ruumilise figuuri.
Samm 3: Kontuuride ühendamine
Nüüd on aeg ühendada geomeetrilised vormid sujuvaks inimkehaks. Jälgige lihaste ja naha loomulikku kumerust. Näiteks sääremari on välisküljelt kumeram kui siseküljelt. Kael ei ole lihtsalt sirge toru, vaid läheb sujuvalt üle õlgadeks trapetslihase kaudu. Selles faasis hakkab joonistus meenutama päris inimest.
Samm 4: Nägu ja detailid
Näo joonistamisel kehtivad samuti reeglid. Silmad asuvad pea kõrguse keskjoonel, mitte ülemises kolmandikus, nagu tihti arvatakse. Kõrvad asuvad tavaliselt silmade ja ninaotsa vahelisel alal. Ärge joonistage silmi liiga suureks, kui taotlete realismi. Lisage juuksed, mis ei ole lihtsalt joon kolju peal, vaid omavad volüümi ja tõusevad peanahast veidi kõrgemale.
Samm 5: Käed ja labajalad
Käed on algajatele kurikuulsalt rasked. Lihtsusta käelaba alguses labidalaadseks kujundiks ja lisa pöial. Sõrmed koosnevad kolmest lülist (v.a pöial). Jalgade puhul kujutage ette kiilu kuju. Ärge unustage, et käed ulatuvad lõdvas olekus umbes reie keskpaigani.
Varjutamine ja sügavuse loomine
Ilma varjudeta näeb joonistus välja lame. Valige kujuteldav valgusallikas (näiteks ülevalt paremalt). Kõik, mis jääb valgusest eemale, peab olema tumedam. Kõige tumedamad kohad on tavaliselt kaenlaalused, lõuaalune piirkond ja jalgevahe.
Kasutage varjutamisel erinevaid tehnikaid:
- Viirutamine (Hatching): Paralleelsed jooned varjualas.
- Ristviirutamine (Cross-hatching): Ristuvad jooned tumedama tooni saavutamiseks.
- Hajutamine: Pliiatsi laiali hõõrumine (sõrme või paberitükiga) sujuvama ülemineku saamiseks.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kui kaua võtab aega, et õppida inimest hästi joonistama?
See sõltub harjutamise sagedusest. Kui joonistate iga päev 15–30 minutit, märkate märgatavat arengut juba paari nädala pärast. Realistliku anatoomia täielik valdamine on elukestev protsess, kuid rahuldavate tulemusteni võib jõuda mõne kuuga.
Kas ma peaksin kasutama fotot või joonistama peast?
Algajatele on tungivalt soovitatav kasutada referentsfotosid. Peast joonistamine nõuab väga head visuaalset mälu ja anatoomia tundmist. Fotode või elusmodellide järgi joonistamine õpetab silma märkama detaile, mida kujutlusvõime ei suuda veel luua.
Miks mu joonistused näevad välja jäigad?
Jäikus tuleneb tavaliselt sellest, et keskendutakse liiga palju kontuuridele ja liiga vähe “gesture drawing” ehk liikumise tabamisele. Alustage joonistust alati vaba, lennuka joonega, mis märgib ära keha liikumissuuna (action line), enne kui hakkate detaile lisama.
Kas digitaalne joonistamine on lihtsam kui paberil joonistamine?
Digitaalne kunst võimaldab vigu kergemini parandada (undo-nupuga), kuid põhimõtted – proportsioonid, perspektiiv ja valgus – on täpselt samad. Paljud soovitavad alustada paberil, et tunnetada pliiatsi survet ja kontrolli paremini.
Kust leida inspiratsiooni ja referentsmaterjale
Oskuste arendamiseks on kriitilise tähtsusega kvaliteetsete allikate kasutamine. Internet on täis ressursse, mis on mõeldud just kunstnikele. Otsige veebilehti, mis pakuvad poseerimise andmebaase (nt “pose reference sites”), kus saate valida modelle erinevates asendites ja valgustingimustes. See on asendamatu abimees, kui soovite harjutada keerulisemaid rakursse või dünaamilisi poose.
Samuti ärge alahinnake visandiploki (sketchbook) kaasas kandmise olulisust. Kiired visandid kohvikus istuvatest või bussis ootavatest inimestest on parim viis õppida tabama loomulikke poose ja riietuse kortsumist. Riided käituvad kehal vastavalt gravitatsioonile ja kanga materjalile – ka see on osa inimese realistlikust kujutamisest. Jälgige, kuidas püksisääred kogunevad kingade kohale või kuidas särk tõmbub pingule, kui käsi tõstetakse. Need väikesed detailid annavad teie joonistusele elu ja usutavuse. Oluline on mitte karta ebaõnnestumist; iga “kole” joonistus on vajalik samm teel meistriteoseni.
